Müts

Peakattevalik on Anseküla kandi naistel mitmekesine. Esiti olid Sõrve emaste peakatted õige uhked. Kõrge tikitud tanu, pidulikumal puhul koos linaga. Vilu ilmaga sariküll.

Kusagil sada ja viiskümmend aastat tagasi hakkasid naised varrastel nolkmütse kuduma (19. saj keskpaiku). Esiti kanti neid kodus töö juures. Aja edenedes ka pidupuhkudel.

Nagu kõigi muude riietegi puhul, on sinist karva mütsid-tanud tehtud leinaajal tarvitamiseks.

Kombed – kombed

Nolkmütsi kantakse peanupu otsas. Kõrvad jäävad välja. Kulmud jäävad välja. Vaata’t terve otsakont jääb välja.

Juuksed silutakse otsaesiselt kõrvale, mütsi alla. Kui tukk muidu paigas ei püsi, tuleb juukseklambrit tarvitada.

Et müts pealael paigal püsiks, peab see olema kenasti tihedalt peente varrastega ning pea järgi kootud. On hea, kui juuksed on patsi või krunni keeratud, siis müts ei liigu koos juustega. Mütsi paigalhoidmiseks kasutatakse ka läbi mütsi juuste külge kinnitatud nalle.

Kihelkonna pool on tavaks õmmelda nolkmütsi külge kaks lõngast keeratud paelakest. Need saab juuste alt kuklas kokku siduda.

Omal ajal tarvitati nolkmütsi peas pidamiseks pearätti. Olgu see siis narmaste ja roosidega peenvillane või Sõrve ruuduline. Rätik säti pähe nagu tavaliselt. Lihtsalt vaata, et otsaeest jääks müts kenasti näha. Kõrvad saavad kenasti tuulevarju ning korralikult seotud pearätik näeb tõeliselt kena välja!

Üks pisiasi veel – mütsi sopi keeravad mehenaised paremale, tüdrukud vasakule õlale.

Superpidulik tanu

Kaunist tikitud tanu kanti nii ammusel ajal, et fotosid nende kandmisest ei ole. Küll aga on muuseumis alles paar uhket tikitud Anseküla tanu.

Kõrge, papile tõmmatud ja paksude villasest lõngast tikanditega ehitud tanu sobib kanda eeskätt vanemat tüüpi riietega. Tanu nõuab oma kõrvale kindlasti põlle ja võimalusel ka vammust.

Mõistagi tuleb tanu kandmiseks abielus olla.

Üks ees ja teine taga

Üsna samal ajal tanudega kandsid Anseküla kihelkonna naised ka sarilikülle. Mütsi serv ja sarved õmmeldakse mustast tallenahast. Uuemal ajal ka mustast tüssist. Ülli põhi (lagi, lagipealne) tehakse punasest villasest poekangast. Vahel õmmeldakse õmbluste vahele ka mustad või sinised terad. Mütsi pesa käib lambanahkne, soe karv vastu pead.

Pähe seeratakse sariküll ehk pisut ootamatult – üks sarv ette ja teine taha. Punane mütsipõhi moodustab pealael kaks toredat “kiisukõrvakest” ehk toppi.

Sandi ilmaga aitab ka üllile pearätt peale siduda. Lihtsalt tuleb vaadata, et sarvi liiga lömmi ei mutsiks ja peakate ikka vormikana kõrguks.

Sarilikülli kandvat Liisit pildistas Mari, 2018.

aitama – kõlbama, sobima, kõlblik olema

mutsima – muljuma, vajutama
mütsi pesa – mütsi vooder
mütsi põhi – mütsi pealagi
mütsi sopp – nolkmütsi rippuv osa
nall – traadist juukseklamber
nolkmüts – villane varrastel kootud pikk tuttmüts
rõõmulina – rikkalikult pitside ja siidpaelaga kaunistatud pealinik, mida kanti pidulikel puhkudel tanu peal
sant – kehv, vilets, sobimatu, kõlbmatu
sariküll, sariliküll – Saaremaa naiste kahe püstise kõrvaga talimüts
seerama – sättima
terad – õmbluste vahele aetud (vastandvärvi) riideribad, ilu ja vormihoidmise eesmärgil
topid – teravad tipud mütsilael
vilu – jahe, varjuline, külmavõitu

Sarilikülle on muuseumis säilinud Anseküla kihelkonnast kaks: ERM A 316:66; ERM A 290:386.

Uhkeid tikitud tanusid on vähemalt kaks: ERM A 290:295; ERM A 290:297.

Kartoteegi andmetel on Anseküla naiste tuttmütse muuseumides hoiul kahekümne ringis: ERM 5979; ERM 6005; ERM 6046; ERM 9158; ERM A 248:16; ERM A 290:273; ERM A 290:274; ERM A 291:360; ERM A 358:40; ERM A 358:41; ERM A 483:187; ERM A 509:3960; ERM A 509:3961; ERM A 509:4142; ERM A 559:407; ERM A 559:800; EVM E 130:43; SM 368; SM 5704; SM 10332:16.

Leinamütse on muuseumides säilinud neli, vähemalt üks sinisekiri Anseküla müts on alles ka erakogus; ERM A 291:361; ERM A 338:7; ERM A 395:97; SM 2047.

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!

Pätid ning kingad – pätid ja kingad

Köva kut tallanahk

Sõrve naised on ikka olnud kokkuhoidliku ning praktilise meelega. Nõnda on Ees-Sõrve emased käinud igal võimalusel paljajalu. Justnagu lapsed ja nooredki.

See on ka üks põhjusi, miks Sõrve naised armastavad sukavarsi kanda. Kui säärtel soe, ei hakka ka varvastel nii kergesti külm.

Pättjalad

Saaremaa laste ning noorte armastatuimateks jalavarjudeks on ajast aega olnud pätid. Muidugi kandsid pätte ka Sõrve täiskasvanud kõndijad. Tubase jalanõuna on pätid ning nende lähisugulased tänaseni laialt tarvitusel.

Pätid on kodusõmmeldud pehmed riidest jalanõud. (Peaaegu) veekindel pätitald tehakse vanast ratta sisekummist, tänapäeval enamasti nahast. Enne jalgratta leiutamist õmmeldi pätitallad üsna robustselt takunöörist. Pisukese veekindluse saavutamiseks tõrvati tallad üle.

Talvised pätid õmmeldakse kaapeta külge. Sedasi ei satu lumi jalavarjudesse ning pätikandjal on soe ning mugav.

Vähemasti Eesti ajast peale on pättide peale õmmeldud-tikitud ka mitut sorti ilu. Tikitakse lillekesi, lisatakse värvilisest lõngast tutte, paelu ja lipse. Seda eeskätt pisitüdrukute pättidele. Tikitud pätte on armastanud kanda ka Sõrve neiud-naised.

Omal ajal elas igas peres pätimeister. Mitmes mõõdus pätipakke võis leida ouekambri nurgast või elubelt kotitäite viisi.

Puukinga lirtsudes

Läkuse ilmaga tarvitasid Sõrve naised puukingi. Sedasi sai üsna puhta-kuiva pätiga toa, õue ja lauda vahet saalida.

Võimaluse avanedes vahetasid sõrulased puukotad kalosside vastu. Nendele kummist või plastist jalavarjudele on loomapidajad kogu Eestimaal jäänud truuks vaata’t tänase päevani.

Kingaviisakus

Sõrve kuue juurde kantakse lihtsad nahast kingi. Küllap üsna niisama kaua, kui Sõrvemaal kingi teha on osatud.

Varasemalt kandsid saare naised peeneid tipskorkidega kingi. Nende väikesed kontsakesed sätiti üsna keske talda. Tipskorkidega kingad on kenad vaadata küll!

Arvata võib, et paljajalu käima vilund naistele oli kingakandmine teinekord üpris piinarikas. Osalt seetõttu, osalt kokkuhoiu mõttes, käidi kirgutee võimalusel paljajalu. King pisteti palja jala otsa alles kirikuväravas.

Lihtne kingakindlus

Tänapäeval kantakse Sõrve kuue juurde lihtsaid väikese kontsaga musti kingi. Olgu neil siis ka paelakesed peal või mitte. Peaasi, et mugavad astuda ja väljanägemiselt tagasihoidlikud on.

Tütarlaste sobib lihtsamate sündmuste puhul Sõrve kuue juurde ka tänapäevaseid pätiasendajaid – tumedaid tagasihoidlikke (paelteta) tenniseid või baleriinasid kanda.

aitama – kõlbama, sobima

elube – elumaja pöönig
kaapetad – lihtsad villased sokid
kabelis kingad – kingad palja jala otsas
korgid – kontsad
kut – kui
ouekamber – ait
pätid – riidest kodusvalmistatud lihtsad jalanõud
pätipakk – liist, pätiliist, puust voolitud päti valmistamise abinõu
saalima – edasi-tagasi käima
sukavars – ilma pöiata sukk, sääris
söuke – selline, sihuke
tipskorkidega kingad – vanamoelised naistekingad, mille konts on pea keset jalatalda
vatagud, vatugad – pätid, mis on kaapetate külge õmmeldud
viluma – harjuma

Anseküla kihelkonnast ei ole Eestimaa muuseumides ühtegi kingapaari. Küll aga võib leida tipskorkidega kingad Rahuste külast (Jämaja khk) ERM 12528 ning ühed teadmata paigast Saaremaal ERM 18873.

Saaremaalt-Hiiumaalt kogutud pätte on Eestimaa muuseumides hoiul mitmeid, Ees-Sõrve emaste pätid on vist küll kõik lõpuni ära kantud: ERM 19922; ERM 19923; ERM A 611:180; ERM A 763:39; JÖM 36:4 E; SM 10419:29.

Saaremaistest puukingadest on võimalik uurida näiteks Pöide puukingi ERM A 426:1421.

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!

Elmed ning preesised – ehted

Naisterahvad, elagu kustahes ilma otsas, armastavad ikka endale iluvidinaid külge riputada. Eessõrulased pole teisest puust tehtud mitte. Hõbeseppade meistritöid kantakse siin rohkesti.

Näiteks on sõrulastel olnud ikka kombeks pidupuhul sõrmuseid kanda. Nii kiviga kui ka lihtsaid. Neid võib teinekord pea igas sõrmes leida. Isegi mitu tükki ühes sõrmes!

Sõled – sulud – preesised

Sõlgesid kantakse piduriiete rinna ees just nii mitu, kui mahub. Suuruse järjekorras. Kõige väiksem sõlg hoiab särgilõhikut  kurgu all koos. Suurim ja uhkeim preesis seeratakse keske rinda.

Sõrulaste sõled on lihtsad. Väikseimad vitssõled on umbes pöidlalaiused. Uhkemate preesiste läbimõõt varieerub tolli ümbruses (20–34 mm). Lihtsaid hõbedast või vasest preesiseid kaunistavad kriipsukesed-nupukesed.

Eessõrulased armastavad ka südamekujulisi sõlgi. Sõle ripatsite hõbehelin kaitsvat kandjat igasugu kurja eest.

Juhuste jada või kindel kord

Kes jõuaks ära imetleda Sõrve naiste elmeid!

Värvilisest klaasist. Kas korra järgi või niisamuti. Hernesuurused, pisemad või suuremad. Ümarad või torukujulised. Mitmel korral ümber kaela. Teinekord raske hõberaha küljes.

Eks need helmed ning rahad on kestnud põlvi. Klaashelmes ju ei rikne. Kandja lisab esiemade pärandusele peotäie omale kuuluvat ning ajab helmed omatahtsi lõngale.

Laiali lendavad need linasele lõngale lükitud keed iga paari aasta takka. Linane on kuri kuluma!

Lehv patsi all

Sagedasti tarvitatakse kee sidumiseks vaksa või kahe pikkust ning tollilaiust tikanditega siidilinti. See lehvib kuklas ja on omaette uhkuse asi ning vaatamist väärt.

Rinnaesisel seeratakse helmed kenas kaares mööda abu veerdeid jooksma. Pikemate keede alumised otsad pistetakse abu põue. Sedasi püsivad keed kenasti paigas.

Hõberubla veerde vahelt

Helmekee võib teinekord vaata et kõhuni ulatuda. Et aga hõberaha on uhkustamise asi, õngitsetakse see abuhõlmade vahelt välja. Nõnda särab nii mõnelgi Sõrve naisel kallis rublatükk otse keske kõhtu. Abulappide kulla ja karra keskel.

Ega sellist rikkust või varjata!

abu – vest, õlad, turi, selg

abulapid – vesti kaunistatud esiosa
abu veerded – vesti kandid
elmed – klaashelmed, pärlid, helmekee
kautu – mööda
keske – keset
korra järgi – mustri alusel, reeglit järgides
kuri kuluma – kulub kergesti, ei pea kulutamisele vastu
preesis – sõlg
seerama – sättima, kohendama
toll – 2,54 cm
vaks – vahemaa pöidla otsast keskmise sõrme otsani (15–20 cm)
 

Eessõrvest kogutud sõlgi-preesiseid on Eestimaa muuseumides hoiul vähemalt 24, enamiku neist puhul pole teada, kas kandjaks on olnud mees või naine. Muuseumides on hoiul vähemalt üks Anseküla kihelkonnast kogutud vitssõlg ERM A 509:316

Südamekujulinsi sõlgi on muuseumis vähemalt 13: ERM 6029; ERM A 316:537; ERM A 316:538; ERM A 509:504; ERM A 509:515; ERM A 509:516; ERM A 509:517; ERM A 316:540; ERM A 316:541; ERM A 316:542; ERM A 316:536; ERM A 316:539; ERM A 509:498.

Preesiseid on hoiul kümmekond: ERM 5974; ERM 5986; ERM A509:436; ERM A509:450; ERM A316:478; ERM A509:464; ERM A316:456; ERM A316:430; ERM A509:475; ERM A509:489.

Sõrmuseid on muuseumis suurel hulgal, tervelt 26. Paraku pole teada, milliste neist sõrmustest kandjaks on olnud mees ja milliste naine. ERM 5958; ERM 6008; ERM 6009; ERM 6010; ERM 6030; ERM 6031; ERM 6032; ERM 6033; ERM 6035; ERM 6036; ERM 6037; ERM 6039; ERM 6040; ERM 6041; ERM A 509:401; ERM A 509:403; ERM A 509:410; ERM A 509:417; ERM A 509:424; ERM A 509:6702; ERM A 509:6708; ERM A 509:6943; ERM A 457:72; ERM A 462:85; ERM A 462:86; ERM A 316:546.

Elmeid või kaelarahasid on muuseumides hoiul viis, ühed helmed on alles erakogus: ERM 5989; ERM 6047; ERM A 316:417; ERM A 509:544; ERM A 509:6128.

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Aitäh kõigile osalistele!

Ööpail – vöö

Punane kaitsekiri

Anseküla kirivööd on laiad ja üldmuljelt punasetoonilised. Vanematel vöödel taustaks sinakashall linane, kirjalõngaks soe punane villane. Moodsamatel vöödel võib taustalõng ka must, eresinine või lilla olla. Tihti on uuemate vööde lõim poomvildne või vildne.

Kirivöö üldmulje on ajast aega olnud sarnane. Soe punane, millel korduvad peenejoonelised rombid, diagonaalid, saehambad, maleruudustikud, kaheksakannad jm. Vöökirjad pakuvad vaatajaile oma matemaatilise varieerumisega ainulaadset naudingut.

Vöökirjade varieeruvus nii kohalikul kui ka üldisel skaalal on lai. Meie muuseumikogudes on kordumatu kirjaga vöösid ligi 40. Pealegi on Sõrve vöö kaks otsa enamasti erineva kirjaga.

Öö vörumine

Tänapäevased kirivöö kandjad tarvitavad riietumisel sagedasti sõbra abi. Sõrve naine paneb üldiselt end ikka iseseisvalt riidesse.

Anseküla vööd on enamasti pisut alla kolme meetri pikad ning mugavalt laiad. Sõrve kuue vöökoht jookseb üpris rindade all. Pole mingit vajadust kirivööd liigkõvasti omale ümber võruda. Siiski,

pinget peab olema!

Kerge pinge vööd ülal hoiabki!

Vöö ümberpanekut alustab naisterahvas omale käepärasest kohast. Laiemad Anseküla vööd keritakse üsna täpselt järgmise korra peale. Kitsama vöö kandja võib alumise servakirja järgmise keeru alt paistma jätta.

Vööots pistetakse ülalt vöökordade alla. Juhtugu see siis keske kõhtu või selja taga.

Toetavad toonid

Anseküla vööd kantakse punane pool peal. See on see pikkade lõngajooksudega vöö külg.

Sinine pool väljapoole kantakse vööd leina ajal.

Vajadusel koob Sõrve naine omale veidi lühema-lihtsama leinavöö, kuhu punast lõnga ei pane. Leinavöödest leiab sinakasrohelist, ere-, hele- või ihmjassinist, musta, kollast. Teinekord jäetakse leinavöö keskmine osa kirjata.

Sel raskel ajal pole korraliku töö jaoks lihtne jõudu leida.

Vissisti kere ümber võrutud vöö toetab hästi raske töö tegija selga. Eriti tõhus on selline tugi vastse ema vaevatud ihule.

Varasemal ajal leiti vöökirjadel (ning punasel lõngal niikuinii) olevat ravitoime. Kurja silma eest kaitsev mõju veel lisaks.

ihmjas – tuhm, pastelne, hallikat tooni

keske – keset
kiri – muster
moe – komme, tava
poomvildne – puuvillane
vildne – villane
vissisti – tihedalt, korralikult
ööpail – kirivöö, vöö
öö vörumine – vöö sidumine

Eestimaa muuseumides ja erakogudes on hoiul ligi 40 Anseküla kihelkonnast pärinevat kirivööd. Muuseumikartoteekide andmetel on vöösid isegi rohkem, ent mitmed neist on väga tõenäoliselt siiski tagasõrulaste moe järele tehtud.

ERM 5967; ERM 5969; ERM 5974; ERM A 290:1003; ERM A 290:1004; ERM A 290:1006; ERM A 290:1007; ERM A 290:1024; ERM A 290:1028; ERM A 290:1029; ERM A 290:1041; ERM A 290:804; ERM A 290:822; ERM A 290:823; ERM A 290:841; ERM A 290:923; ERM A 290:924; ERM A 290:967; ERM A 291:353; ERM A 291:521; ERM A 291:522; ERM A 439:26; ERM A 483:32; ERM A 509:1415; ERM A 656:432; ERM A 890:879; SM 10022:7; SM 10022:8; SM 10332:17; SM 2066; SM 2067; SM 372; SM 433; SM 9668:8; SM 9817:5; SM 9817:6.

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Aitäh kõigile osalistele!

Tasu ning pöll – tasku ja põll

Põllepõli algab pruudieas

Peenest kangast ning kaunistatud pidupõll on ajast aega naisterahva ehe olnud. Tööpõll, mida kantakse teiste riiete kaitseks, on sootuks teine asi.

Üldiselt on Eestimaal põllekandmine abielunaise tunnuseks. Sõrves kannavad põlle ka meheleminekueas neiud.

Sõrve riide juurde kantakse põlle vaid tõeliselt pidulikel puhkudel. Kui aga abielunaine omale tanu pähe paneb, on tal põlle ettesidumine lausa kohustuslik.

Vastupidi kah. Kui põll on ees, olgu miskit peas. Olgu selleks müts, rätik, sariküll või tanu.

Põlleriie mere tagant

Anseküla emaste põlled õmmeldakse kallist kangast. Kodukootud peen valge linane, peenemustriline väljamaalt toodud sits, siid, peenvillane või naturaalsest materjalist mustriline kardinatüll.

Kaunistuseks õmmeldakse põlle alaossa paar erku paela (atlas, siid, peenvillane, karrapael vm). Servad ehitakse peene puuvillase pitsi või villaste värviliste narmastega. Põlle alaosa voodriks passitatakse heledam kirju sits.

Peenike põllepael aetakse põlle ülaservas kanalist läbi. Nii saad ette pannes põlle just  parasjagu krousi tõmmata. Põlle ülaserv seeratakse abu kaunistatud osa laiuseks. Põllepaelad peidetakse vöö alla.

Ülalt kitsas põll muudab kandja väljanägemise märgatavalt sihvakamaks.

Tasku

Uhkete kaunistustega taskut kannavad Sõrve naised paremal puusal. Serv pisut põlle peal, paelad vöö all peidus.

Tasku ehitakse karrapaelte, kardpitsi, mitmekujuliste kalevitükkide, piiprellide, litrite ja helmestega. Keskseks motiiviks on romb, mille keskel rist ja/või diagonaalrist. Taskulapp tikitakse nii säravaks ja uhkeks kui annab.

Kihelkonna kandis kaunistatakse taskud peene helmestikandiga. Ilmselt on naabrite eeskujul ka mõned Anseküla kihelkonna naised omale helmestega kaunistatud taskuid õmmelnud.

Tasku servad kanditakse erepunase kaleviga. Viimasel ajal õmblevad Sõrve emased oma taskule enamasti ka tõmbluku.

Taskuvöö aga tehakse punasest villasest kangast, põimitakse villastest lõngadest või kootakse tihval.

Tasku on tarbline riidetükk, kuhu ühel emasel inimesel passib nõelatoos, pangakaart või mobiiltelefon pista.

emane inimene – naisterahvas, naissoost (ei tarvitata laste kohta)

kalev – vanutatud täisvillane (poe)kangas
kardpits – metalliklõngast pits (hõbedane, kuldne vm)
karrapael – metalliklõngast pael (hõbedane, kuldne vm)
krousi – kurdu, kortsu, kokku
nõelatoos – karbike nõelte hoidmiseks
sariküll – Saaremaa naiste sarviline talvemüts
seerama – sättima
tarbline – tarvilik, vajalik, praktiline
taskulapp – tasku pealmine ruudukujuline kaunistatud osa
tihv – paela või kitsa vöö kudumiseks tarvitatav tööriist

Anseküla kihelkonnast on muuseumisse jõudnud vähemasti seitse põlle:

ERM 5982; ERM 6003; ERM A 290:413; ERM A 291:358; ERM A 291:359; ERM A 358:43; EVM E 130:33.

Anseküla kihelkonnast kogutud taskuid on Eestimaa muuseumides säilinud vähemalt kümme:

ERM A 559:801; ERM A 291:107; ERM A 291:355; ERM A 291:356; ERM A 292:80; ERM A 509:5181; ERM A 291:463; ERM A 509:5176; ERM A 509:5177; ERM A 509:5180

Helmestikandiga Anseküla kihelkonnast kogutud taskuid on muuseumides neli:

ERM A 291:354; ERM A 447:300; ERM A 350:14; ERM A 358:42

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Aitäh kõigile osalistele!