Sügistalviste külaliste aeg

Santimise juurikas

Inimhing ihkab olemas olla. Januneb surematuse järele. Igatseb, et elule ei järgneks lõputu olematus, vaid uus elu. Kas? Kus? Kuidas?

Vastuseid neile nii olulistele küsimustele ei anna ükski tagasitulnu. Vähemalt mitte ükski isiklik tuttav. 

Lootusetu! Olukord, kus on mõttekas vaid loota, oodata ning otsida. 

Inimsilm aga on loodud mustreid leidma, isegi kui ei otsi. Ka sealt, kus neid pole. 

Öövaikuse katkestab (tõenäoliselt) esiisa koputus saunaseinale. Kostub kadunud memme vaikseid jalaasteid muldpõrandal. Keski sahistab pahnu taadi tühjaks jäänud asemel. Ööga kaob osa toitu laualt, olgugi et kõik magasid. Natuke hirmutav, aga päris kindlasti ka lohutav tähelepanek. 

Mis tõestust siin vajagi – nad hoolivad, olgugi et on juba meie seast läinud. Käivad võõraks! Vaatamas, et kuidas meil läheb. Mis on õpetaja üsnagi segaseks jääv jutt igavesest õndsusest selliste käegakatsutavate tõendite kõrval! 

Massaka pirin.

Inime on inime

Mis on inimlooma jaoks kõige tähtsam? Välja puhata, süüa, oma karjas võimetekohast positsiooni hoida ning teha palju toredaid lapsi omale meelepärase partneriga (parem veel, kui lausa mitmega). Sügisel on nii aega kui ka võimalusi kõigeks oluliseks. 

Üksi on igav, koos tüki toredam. 

Selleks ajaks, kui hädapärane õuetöö tehtud – rehi pekstud, saak salves ja sügiskünd tehtud, on õues võimatult külm ning porine. Vähemasti villastest kangajuppidest ning muust käepärasest kokkulapitud pättide kandja jaoks. 

Toas valitseb nii ööl kui ka päeval vaid pisut erinevat tooni pimedus. Magamisega kogu öösarnast aega täita ei suudakski. Ning kaua sa, hing, nende paari iiledise valges kedrata jaksad. Ega perenaisel muidugi tööde puudust pole, igapäevane talitaminegi suudab ärkvelolekuaja põhjalikult ära sisustada. 

See-eest noortel pole vastutada suurt millegi eest. Vaja vaid vanemate käsku täita, parasjagu niipalju, kui kasvatus nõuab. Kohe kui väsimus välja puhatud, kisub nii ihu kui ka vaim omasuguste sekka. Ennast näitama ja teisi vaatama.

Sisemuse sund on vali. Tavapärases kohtumispaigas, kirikus, näed küll inimese välist poolt, sisemist sugugi mitte. Kodu ütleb palju enam. Kodu ja vanemad. Ja sõbrad. Ning igasugu ootamatud situatsioonid. 

Mine mardisandina ükskõik millise pere tuppa ja vaata järele!

Kas naabriplika kiljub, kui talle vitsaga nähvata, või virutab jalaga? Või on hoopiski kusagile peitu varjunud, nii et teda pole nähagi? Mängib vastu või võtab kõike liigtõsiselt. Või on hoopis vaikne introvert, ehkki raamatut loeb paremini kui õpetaja? 

Millist elukaaslast sina omale koju ihkaksid – kuni surm teid lahutab? 

Mardi-aeg on kosja-aeg 

Sügistalvel on poistel mitu-setu võimalust tüdrukud ja pered kõik ühekaupa üle kontrollida. Tüdrukute jaoks on see jällegi hea aeg, et üheskoos pruudikirstu täita ning veimevakk kokku panna. Peremehele paras aeg noorte pulmi pidada – vili salves ja loomad rammusad. Perenaisel mahti vaaritada ja soojaksköetud tuba külalistega jagada. 

Vaatad pererahva üle ja kui nähtu on meelepärane, on edasine juba läbirääkimiste küsimus. Kui hästi läheb ning vanematega kaup klapib, saad talve valgemaks ajaks juba nooriku eidestele kangaspuude taha. 

Kui on võimalus, ilmub ka vajadus

Asjad hakkavad juhtuma kui on: 

  1. vajadus
  2. võimalus
  3. eriti kui kõigega kaasneb 
    • lõbu
    • sööming (jooming) 
    • võimalus ennast näidata ja
    • teisi vaadata
  4. eriti kui kogu küla elab samas rütmis juba mäletatavate aegade algusest – kõigil on  samamoodi!

Pikast-pimedast üksteise pool käimise ajast – porisest ja külmast sügistalvest – kujunes ajapikku tihe kombetäitmiste periood. Ürgsete uskumuste ja kirikuisadelt saadud tegelaskujude toel. Kirju ja toimekas. Üldrahvalikuks saanud tähtpäevade vahele pikiti ka iganädalased ülalistumised, lisaks vaid pisut harvem ette tulevad kosjad ja pulmad. 

Kui varasügis on oluline aeg enese ja oma pere talve üleelamise tagamiseks, siis hilissügis on põlvkondade ja peredevaheliste sidemete loomiseks, tugevdamiseks, hoidmiseks, oma positsiooni paikapanemiseks külas. Lõputult pikkade päevadega töisel suvel pole selleks ei jõudu ega ka aega.

Vana talv ise oma lume, kibeda külma ning pika pimeduse järel ka pisut valgemate päevadega on aga aeg, mis tuleb igaühel jälle omapäi üle elada. 

Sügistalviste võõraste – santide, õnnetoojate ja muidu külaliste kalender 

Kuupäevad selles kalendris pärinevad otse kirikukalendrist. Olgugi siin kirjas konkreetsed päevad, ei ole kombestik vähemasti algselt olnud nii kindlasti paigas ühtid

Lisaks lõi Ilmasõjaaegne kalendrireform nii rahva- kui ka kirikukalendri põhjalikult segamini. Paljud vanad uskumused ei haaku seetõttu enam looduses toimuvaga ning uusi pole suuremat peale tulnud. Erinevus on aga lausa kaks nädalat!

29. sept, mihklipäev – hingedeaja algus
Esmaspäeva (neljapäeva) õhtud mihklist mardini, hingeõhtud – hingede koduskäimise aeg; õhtune töötegemiskeeld
2. nov, hingedepäev – esivanemate hinged
9. nov, mardilaupäev – mardisandid, kotimees, mardiisa, pillimees
10. nov, mardipäev
24. nov, kadrilaupäev – kadrisandid, kadrinoorik, kadriema, pillimees 
25. nov, kadripäev – range ketramiskeeld
30. nov, andresepäev – andresed, pillimees
13. dets, luutsipäev – luutsid; jõulukoristuse algus
21. dets, toomapäev – toomad; maja peab olema koristatud
24. dets, jõululaupäev – jõuluhani, jõulusokk saatjatega, pillimees
25. dets, I jõulupüha – jõulupoisid, pillimees; range töökeeld
26. dets, II jõulupüha – jõulupoisid, pillimees, sõbrad ja sugulased; töökeeld
27. dets, III jõulupüha – jõulupoisid, pillimees, sõbrad ja sugulased; töökeeld
28.–30. dets, pühadevahe – sõbrad ja sugulased; tantsu, külas- ja kooskäimiste aeg
31. dets, vana-aastaõhtu – näärisokk, karu jpt saatjatega, pillimees
1. jaanuar, näärid – uueaastapoisid, näärisokk, -karu, -hani jt saatjatega, pillimees; töökeeld
6. jaan, kolmekuningapäev – kurg, kuulu, kukk jpt



Saaremaa on saarte maa. Igal “saarel” on pisut omamoodi tegu ning nägu. Nii on ka saaremaine kalendrikombestik olnud ajast aega piirkonniti mõnevõrra erinev. 

Kõige vabam on hingedeajaga seonduv – ei ole üleüldiselt paigas ei hingeõhtute aeg ega ka tegevused. Toomapäevased toimetused on piirkonniti lausa risti vastupidised. Samuti käivad eri kantides pisut erinäolised õnnetoojad – linnuks või loomaks maskeeritud külalised. Sügistalviste külaliste mitmekesisus on üle Saaremaa olnud muljetavaldav. 

Meil jääb üle vaid kadestada muististe külade seltsielu!


Eestlaste kalendrikombestiku kohta lisamaterjalide leidmiseks vaata postitust “Kust lisa leida?”.

Saaremaisest santimiskombestikust saad lähemalt lugeda postitusest “Sandid ning õnnetoojad Saaremaal”.

Siit leiad Tammeougu Mari loo “Kultuurikildude tagasiõmblemisest”


Saaremaiste santide ja õnnetoojate uurimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Folkloorinõukogu ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Fotod Tammeougu Mari ja Pääsu ning Mikk Mutso.

Fototöötlus Tammeougu Mari.

Keelekorrektuur Vesikonna Katrina.

Suur aitäh, Mall ja Reet Hiiemäe!

Sandid ning õnnetoojad Saaremaal

Sügistalvisel ajal on Saaremaal ikka hulgaliselt lõbusas meeleolus ning kummalistes riietes seltskondi nähtud. Viimasel ajal küll pisut harvem, ent sadakond aastat tagasi oli santimiskombestik tõeliselt rikkalik. Siit saad lugaeda, mis sorti sante ning õnnetoojaid Sõrves ning Saaremaal sel pimedal ajal on oodata olnud (ning ehk on vahest tänaselgi päeval lootust mõnda neist kohata).

Vammus – poolmantel

Tagasõrve naiste üleriideks on napilt nabani ulatuv poolmantel – vammus. Kõik kes Jämaja naise vammuse lõiget näinud on mõistavad, et helehallist tüssist vammust võiks nimetada ka geomeetriliseks imeks. Osava meistri käte all saab hunnikust väikestest erikujulistest riidetükkidest tõeliselt elegantne riideese – Jämaja vammus.

Rätigud – rätikud

Sõrve rätik on üks täiesti omaette nähtus. Selline peenest puuvillasest niidist ja ruuduline, valge-tumesinise-punasega. Sõrves tehti ning kanti. Rätiku pähesidumine, see on aga juba omaette kunts ning valjudest säädustest (ning sandarmidest, kes nende täitmise üle valvavad) juba puudust ei tule!

Müts, üll, lina ning tanu – peakatted

Sõrve riides naisterahvas naljalt palja peaga ei käi. Pähe passib panna nii kodune sõrve rätik, pisine nolkmüts, soe sariliküll, uhke tanu kui ka rõõmulina. Viimast küll kahjuks keegi enam ei kanna … ehk tuleks sõrve naistel jälle üks tõsisem pitsikudumine ette võtta ja linapitsid valmis sõlmida?

Pätid ning kingad – jalanõud

Sõrve naised on ikka lumest lumeni paljajalu ringi lasknud. Ometigi on iga sõrulasest naisterahva jalanõude hulka kuulunud nii kodusõmmeldud pätid kui nahast nippkorgestega kingad. Tänapäevaste kalosside eellasteks võib ehk pidada hoopistükkis puukingi.

Koolielu Kaire lukki pantud Sörvemaal

Sellest, kudamoodi tagasörulased selle uutmoodi eluga toime tulad keisim jutustamas Kounispe külas, Koolielu Kaire pool. Kaire on ju sii Sörves meite eesliini-mees ning teeb ähk änam könelda kut möni teine. Jutustasime kenast oues ning pidasim kolm meetrid distantsi.