Ööpail – vöö

Punane kaitsekiri

Anseküla kirivööd on laiad ja üldmuljelt punasetoonilised. Vanematel vöödel taustaks sinakashall linane, kirjalõngaks soe punane villane. Moodsamatel vöödel võib taustalõng ka must, eresinine või lilla olla. Tihti on uuemate vööde lõim poomvildne või vildne.

Kirivöö üldmulje on ajast aega olnud sarnane. Soe punane, millel korduvad peenejoonelised rombid, diagonaalid, saehambad, maleruudustikud, kaheksakannad jm. Vöökirjad pakuvad vaatajaile oma matemaatilise varieerumisega ainulaadset naudingut.

Vöökirjade varieeruvus nii kohalikul kui ka üldisel skaalal on lai. Meie muuseumikogudes on kordumatu kirjaga vöösid ligi 40. Pealegi on Sõrve vöö kaks otsa enamasti erineva kirjaga.

Öö vörumine

Tänapäevased kirivöö kandjad tarvitavad riietumisel sagedasti sõbra abi. Sõrve naine paneb üldiselt end ikka iseseisvalt riidesse.

Anseküla vööd on enamasti pisut alla kolme meetri pikad ning mugavalt laiad. Sõrve kuue vöökoht jookseb üpris rindade all. Pole mingit vajadust kirivööd liigkõvasti omale ümber võruda. Siiski,

pinget peab olema!

Kerge pinge vööd ülal hoiabki!

Vöö ümberpanekut alustab naisterahvas omale käepärasest kohast. Laiemad Anseküla vööd keritakse üsna täpselt järgmise korra peale. Kitsama vöö kandja võib alumise servakirja järgmise keeru alt paistma jätta.

Vööots pistetakse ülalt vöökordade alla. Juhtugu see siis keske kõhtu või selja taga.

Toetavad toonid

Anseküla vööd kantakse punane pool peal. See on see pikkade lõngajooksudega vöö külg.

Sinine pool väljapoole kantakse vööd leina ajal.

Vajadusel koob Sõrve naine omale veidi lühema-lihtsama leinavöö, kuhu punast lõnga ei pane. Leinavöödest leiab sinakasrohelist, ere-, hele- või ihmjassinist, musta, kollast. Teinekord jäetakse leinavöö keskmine osa kirjata.

Sel raskel ajal pole korraliku töö jaoks lihtne jõudu leida.

Vissisti kere ümber võrutud vöö toetab hästi raske töö tegija selga. Eriti tõhus on selline tugi vastse ema vaevatud ihule.

Varasemal ajal leiti vöökirjadel (ning punasel lõngal niikuinii) olevat ravitoime. Kurja silma eest kaitsev mõju veel lisaks.

ihmjas – tuhm, pastelne, hallikat tooni

keske – keset
kiri – muster
moe – komme, tava
poomvildne – puuvillane
vildne – villane
vissisti – tihedalt, korralikult
ööpail – kirivöö, vöö
öö vörumine – vöö sidumine

Eestimaa muuseumides ja erakogudes on hoiul ligi 40 Anseküla kihelkonnast pärinevat kirivööd. Muuseumikartoteekide andmetel on vöösid isegi rohkem, ent mitmed neist on väga tõenäoliselt siiski tagasõrulaste moe järele tehtud.

ERM 5967; ERM 5969; ERM 5974; ERM A 290:1003; ERM A 290:1004; ERM A 290:1006; ERM A 290:1007; ERM A 290:1024; ERM A 290:1028; ERM A 290:1029; ERM A 290:1041; ERM A 290:804; ERM A 290:822; ERM A 290:823; ERM A 290:841; ERM A 290:923; ERM A 290:924; ERM A 290:967; ERM A 291:353; ERM A 291:521; ERM A 291:522; ERM A 439:26; ERM A 483:32; ERM A 509:1415; ERM A 656:432; ERM A 890:879; SM 10022:7; SM 10022:8; SM 10332:17; SM 2066; SM 2067; SM 372; SM 433; SM 9668:8; SM 9817:5; SM 9817:6.

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Aitäh kõigile osalistele!

Tasu ning pöll – tasku ja põll

Põllepõli algab pruudieas

Peenest kangast ning kaunistatud pidupõll on ajast aega naisterahva ehe olnud. Tööpõll, mida kantakse teiste riiete kaitseks, on sootuks teine asi.

Üldiselt on Eestimaal põllekandmine abielunaise tunnuseks. Sõrves kannavad põlle ka meheleminekueas neiud.

Sõrve riide juurde kantakse põlle vaid tõeliselt pidulikel puhkudel. Kui aga abielunaine omale tanu pähe paneb, on tal põlle ettesidumine lausa kohustuslik.

Vastupidi kah. Kui põll on ees, olgu miskit peas. Olgu selleks müts, rätik, sariküll või tanu.

Põlleriie mere tagant

Anseküla emaste põlled õmmeldakse kallist kangast. Kodukootud peen valge linane, peenemustriline väljamaalt toodud sits, siid, peenvillane või naturaalsest materjalist mustriline kardinatüll.

Kaunistuseks õmmeldakse põlle alaossa paar erku paela (atlas, siid, peenvillane, karrapael vm). Servad ehitakse peene puuvillase pitsi või villaste värviliste narmastega. Põlle alaosa voodriks passitatakse heledam kirju sits.

Peenike põllepael aetakse põlle ülaservas kanalist läbi. Nii saad ette pannes põlle just  parasjagu krousi tõmmata. Põlle ülaserv seeratakse abu kaunistatud osa laiuseks. Põllepaelad peidetakse vöö alla.

Ülalt kitsas põll muudab kandja väljanägemise märgatavalt sihvakamaks.

Tasku

Uhkete kaunistustega taskut kannavad Sõrve naised paremal puusal. Serv pisut põlle peal, paelad vöö all peidus.

Tasku ehitakse karrapaelte, kardpitsi, mitmekujuliste kalevitükkide, piiprellide, litrite ja helmestega. Keskseks motiiviks on romb, mille keskel rist ja/või diagonaalrist. Taskulapp tikitakse nii säravaks ja uhkeks kui annab.

Kihelkonna kandis kaunistatakse taskud peene helmestikandiga. Ilmselt on naabrite eeskujul ka mõned Anseküla kihelkonna naised omale helmestega kaunistatud taskuid õmmelnud.

Tasku servad kanditakse erepunase kaleviga. Viimasel ajal õmblevad Sõrve emased oma taskule enamasti ka tõmbluku.

Taskuvöö aga tehakse punasest villasest kangast, põimitakse villastest lõngadest või kootakse tihval.

Tasku on tarbline riidetükk, kuhu ühel emasel inimesel passib nõelatoos, pangakaart või mobiiltelefon pista.

emane inimene – naisterahvas, naissoost (ei tarvitata laste kohta)

kalev – vanutatud täisvillane (poe)kangas
kardpits – metalliklõngast pits (hõbedane, kuldne vm)
karrapael – metalliklõngast pael (hõbedane, kuldne vm)
krousi – kurdu, kortsu, kokku
nõelatoos – karbike nõelte hoidmiseks
sariküll – Saaremaa naiste sarviline talvemüts
seerama – sättima
tarbline – tarvilik, vajalik, praktiline
taskulapp – tasku pealmine ruudukujuline kaunistatud osa
tihv – paela või kitsa vöö kudumiseks tarvitatav tööriist

Anseküla kihelkonnast on muuseumisse jõudnud vähemasti seitse põlle:

ERM 5982; ERM 6003; ERM A 290:413; ERM A 291:358; ERM A 291:359; ERM A 358:43; EVM E 130:33.

Anseküla kihelkonnast kogutud taskuid on Eestimaa muuseumides säilinud vähemalt kümme:

ERM A 559:801; ERM A 291:107; ERM A 291:355; ERM A 291:356; ERM A 292:80; ERM A 509:5181; ERM A 291:463; ERM A 509:5176; ERM A 509:5177; ERM A 509:5180

Helmestikandiga Anseküla kihelkonnast kogutud taskuid on muuseumides neli:

ERM A 291:354; ERM A 447:300; ERM A 350:14; ERM A 358:42

Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Aitäh kõigile osalistele!

Kuub – seelik

Sõrve naisterahva kuub on tõhus riie. Poolvillane atlaskoes seelik, mille külge on õmmeldud täplik abu. Ega muul moel seda rasket riiet seljas pidada saakski.

Sõrve naine võtab kuubesid teinekord lausa mitu tükki üle. Uuem-uhkem peale ja sandem alla. Teinekord jälle vastupidi. Oleneb situatsioonist.

Kirikuuekiri

Varasemal ajal ulatusid mustad helekollase ännaga kurdus kuued vaid poolde säärde (19. saj keskpaigani). Lihtne ja ühetaoline kogu Saaremaal ja ülemerenaabritelgi. Sealt see sukavarte moe vast akatuse saigi! Et suhteliselt lühikese seelikuga ikka siivsaks jääda, paljasääri ei käidud.

Peenele kurrutusele on Anseküla kandi naised truud tänaseni. Kuumade leibade, sõrmede, hammaste, visaduse, tugevate käsivarte ning kurrulõngade abil tõmbavad Ees-Sõrve naised oma kuubede sisse sadu sõrmesügavusi kurde. Peenikesed püstipüsivad voldikesed. Nii peened, kui paks kodukootud kangas annab.

Enam kui 150 a tagasi tulid Sõrves moodi pikad kirikuued (19. sajandi teises pooles). Pea luupeksekondini. See juhtus parajasti ajal, mil kaupmeeste müügilettidele ilmusid eredaid toone pakkuvad sünteetilised lõngavärvid. Sõrve kuue allossa kootakse sest ajast peale kolm laia erepunast viirga.

Tagasõrulased läksid värvide lisamisega nii hoogu, et mustale enam suurt ruumi ei jäänudki.

Eessõrulaste kuue üldmulje on lihtne must-punane. Vaid 2-3 lõnga jagu pistetakse kindla korra järele valget, sinist, kollast või muud karva lõnga sekka. Kuuekirju on loodud lõpmata hulk. Igaühele oma!

Viimase lihvi annab Ees-Sõrve kirikuuele villastest värvilistest lõngadest põimitud pael allääres. Puna-must ning kindla korra järele sinised, rohelised või muud karva tripsud sees.

Täplik abu

Täplikku abukangast on ka ainaldis kena vaadata. Ometi suudavad Sõrve naised lõike abil sellele lihtsale sissevõteteta riidetükile anda vaimustava elegantsi. Julge kantlik kaelaava jätab ruumi helmestele-preesistele. Seljal sügavad käeavad teevad liikumise mugavaks.

Abu veerded lüüakse punase kaleviga üle. Teisekorra tarvitatakse ka muud karva kangast. Mis kodus olema juhtub.

Vissisti vooderdatud ning ühtaegu nii rinnahoidja kui ka korsetina toimiv abu ise on napp. Vöökoht jookseb omaaegse moe järele üle alumiste roiete.

Kulda ja karda

Abulappide servades avaldub aga Anseküla kihelkonna naiseriiete säravam pale. Karrapaelad, siksakpaelad, (kunst)siid, samet, brokaat. Kõike võib panna. Kõrvuti. Üheteise peale. Rikkalikult.

Abulappe ehivad kaunistused, millesarnaseid mujalt ei leia. Kui siis ehk vaid Anseküla emaste taskult.

Anseküla kuube kandvat Pääsut pildistas Mari; 2018.

abu – vest, selg, turi
abu veerded – vesti kandid
ainaldis – ainult, midagi kõrvale võtmata
emane – naine, naisterahvas
kantlik – kandiline, nurgeline
karrapael – hõbedane või kuldne särav pael
karva – värvi
kurdus kuub – peente (püst)voltidega seelik või kleit
kuub – seelik, kleit
kuuekiri – seelikumuster
moe – komme, tava, harjumus, mood
pale – nägu, põsk, väljanägemine
preesis – sõlg
sandem – kehvem, viletsam
tikkuma – tükkima, kippuma
trips – kitsas triip, peenike joon
täplik – täpiline
viirg – laiem joon, horisontaaljoon
vissisti – tihedalt, korralikult
änd – saba, seeliku vm riietuseseme alaserv
üheteise – üksteise
üle lööma – palistama, katma
üll – seljas, ümber; ka teatud peakate

Anseküla kuubesid on endistest aegadest säilinud suurel hulgal. Eestimaa pinnalt leiab neid vähemalt 32 tükki.

Saaremaa Muuseumis: SM 366; SM 367; SM 2029; SM 10332:18.
Eesti Rahvamuuseumis: ERM 5977; ERM 5990; ERM A248:15; ERM A265:15; ERM A291:351; ERM A291:352; ERM A316:53; ERM A509:2051; ERM A509:2112; ERM A509:2113; ERM A509:2115; ERM A509:2153; ERM A559:799; ERM A509:5104; ERM 12129; ERM A448:179; ERM A509:2052; ERM A509:2053; ERM A509:2117; ERM A509:2152.
Eesti Vabaõhumuuseumis: EVM E 130:49; EVM E 130:50.
Ajaloomuuseumis: AM 27468 E2913; AM 26462:1 E3678.
Erakogudest leiab veel vähemalt neli Anseküla kuube.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!

Juused – juuksed

Patsi plettimine

Ees-Sõrve pikajuukselised naised kannavad Sõrve kuue juurde ühte punutud patsi. Pats kinnitatakse pika ja laia lindiga (laiust toll kuni vaks, pikkust terve süld). Pats pletitakse nii pikk kui annab – juuksekarvaotsteni välja, uhke lehv otsa.

Patsipael jutustab

Kui uhket siidlinti võtta pole, võib ka kanga servast käristatud või siksakikääridega lõigatud ilpudega oma juuksed kinnitada. Olgu see riie siis puuvillane või mis tahes.

Patsipael võib olla ükskõik mis värvi. Lemmik on ikka soe punane. Leina ajal vastupidi – kindlasti mitte punane.

Patsipael on kandja meeleolu näitaja.

Nallid

Juukseklambreid ehk nalle läheb Sõrve naistel ühtepuhku tarvis. Olgu siis mütsi pähe kinnitamiseks või juuste paigalpidamiseks.

Mõnikord keeravad Anseküla naised omad juuksed kuklale krunniks. Päris kukla ligi seepärast, et muidu ei saa mütsi korralikult pähe seerata. On see nüüd mõni uuem või vanem moe, kes seda teab arvata. Mugav on korralikult kinnitatud juustega kindlasti.

Krunnist on abi ka töö juures, kus pikk pats üsna nuhtluseks võib saada.

Moepolitsei!

Sõrvest leiab ka lühikeste juustega naisterahvaid. Nende elu on pikajuukseliste omast mõnevõrra keerulisem. Tuka omanikel tuleb rätkut või mütsi kandes kogu aeg valvata, et otsaesisele juukseid ei satuks.

Juustega otsakont märgib lohakust. Kui muu ei aita, tuleb nallid appi võtta.

Üldiselt naisterahvas palja peaga õues ei käi. Iga ilmaga sobib rätikut kanda. Õigupoolest kantakse peerätikud ka jahedamas toas. Pearätt kaitseb naisterahva kallist peanuppu nii tuule, vihma, külma kui ka päikese eest. Mis soeng seal all nüüd täpselt on, polegi eriti tähtis.

Oluline on märkida, et lastele igasugu rahvariietega seotud valjud säädused ei kehti. Seevastu on neidude kombekas käitumine väga oodatud nähtus.

Naiste reeglite järgi toimetamine on hea tunnusmärk, mille abil neidusid lastest eristada saab.

ilp – riideriba, riidetükk, kalts
moe – komme
nall – juukseklamber
patsi plettima – patsi punuma
peerätikud – pearätti
seerama – sättima
säädus – seadus
süld – pikkusühik, laiali sirutatud käte sõrmeotste vahe
toll – pikkusühik, 2,54 cm
vaks – pikkusühik, vahemaa pöidlast väljasirutatud kolmanda sõrme otsani
vali – range, karm, kõigutamatu
Meie muuseumides on hoiul hulk fotosid, kus on Anseküla kihelkonna naisterahvaste juuksemoed kenasti näha. Mõned eriti hästi soenguid näitavad pildid on:
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!

Nööbid

Anseküla naiste särgil ning käistel on püstkrae. Et need ikka püsti kah püsiks, kinnitatakse kraeserv kurgu alt kaksiknööpidega. Seepärast ongi Sõrve käiste kraedelt ja trümpidelt võimalik leida hulgaliselt nööpauke, ent ei ainsatki nööpi.

Kaksiknööp tähendab kaht kannaga nööpi, mis omavahel vaskketikese või konksukesega ühendatud on.

Särkidel on kraenööpe enamasti kaks paari. Pidulike käiste kraed peab koos lausa kolm-neli paari nööpisid.

Nööpsilmapaar

Kaksiknööbid võivad olla vasest. Teisekorra iluks ka värvilisest klaasist silmaga ehitud või on ketikesega ühendatud nööbiks sobilikud klaashelmed.

Ega ühe krae pidamiseks tarvitatavad kaksiknööbid peagi tegelikult ühesugused olema. Sihukesi uhkuse asju, nagu värviliste silmadega nööbid, ei saa ju karbis varjul pidada!

Omal ajal sai kaksiknööpe linnast kullassepalt osta. Tänapäeval enam mitte nii väga.

Akkija naisterahvas mõistab nööpaugupistet ning tugevat niiti tarvitades mistahes nööpidele vajaliku ühenduse luua. Eriti toredaid nööpe leiab kasutatud riiete poodidest.

Egapäised nööbid

Selles, et egapäiselt kah särgikrae nii väärtuslike ehteasjadega kinni pandi, ma küll kahtlen.

Töiste särkide trümbinööbid tehti linasest lõngast. Võimalik, et midagi sarnast tarvitati ka särgikrae kinnitamiseks. Miskit märki linasest lõngast tehtud kaksiknööpidest kahjuks maha jäänud pole.

Ses osas tuleb meil isioma tarkusega läbi ajada.

akkija – hakkaja, pealehakkaja, asjalik
egapäine – igapäevane
ete – eriti, õige
isioma – omaenda
mihukesi – milliseid
trümp – varrukamansett
teisekorra – teinekord, vahel
Eestimaa muuseumides on hoiul mõned Sõrvest kogutud kaksiknööbid:
ERM A 316:410 Anseküla khk;
ERM 12124:1 ja ERM 12124:2 Jämaja khk.
Ühed nööbid on alles ka Anseküla käiste ERM A 1020:18 krae küljes.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!

Särk ning käised – särk ja käised

Särk on ihu ligi

Särk on nii meeste kui ka naiste, vanade kui ka noorte poolt kantav riietusese. Sukapaelani ulatuvat pikkade varrukatega linast särki kantakse nii kodus kui ka väljas. Suisel ajal ning egapäiselt tõmmatakse kuub otse särgi peale.

Pepsimal naisterahval on särk valgest pehmest poekangast. Särk võib olla ka vissist labasest või toimsest kodukootud pleegitamata linasest tööriie. Viimane on tänapäeval kindlasti kõvasti kallim kui poekaup.

Lihtsad pilutikandid ning tagid krae ja trümpide servadesse tehakse igat sorti särgile.

Särgiväel võivad noored neiud palava ilmaga loogu võtta küll. Kodunt välja üks mõistlik naisterahvas siiski särgiväel ei lähe.

Särgi all muud ihupesu vana moe järele ei kantagi.

Käised pole särk ei pluus

Käistega käiakse pidulikumal puhul.

Uuema-aja naisterahvad õmblevad kirgukäised säravvalgest poekangast. Sobib nii linane kui ka puuvillane. Tänapäeva kallieimad käised õmmeldakse kodukootud valgeks pleegitatud linasest riidest.

Käiste krae, trümbid ja aburihmad on kaunistatud rohke valge pilutikandi, ahelpistete jm tikanditega. Servi ehivad ning tugevdavad peened tagid. Otstest kurrutatud varrukad on silmatorkavalt laiad. Seevastu käiste kehaosa ulatab napilt nabani.

Käiseid kantakse särgi peal, kuueabu all nagu särkigi. Särgi kõrge krae keeratakse sel puhul sissepoole. Suisel ajal võib käiste all kanda ka käisteta lihtsat alussärki ning linast aluskuube. Karust Sõrve kuube ei maksa õrna ihu ligi lasta!

Uuem moe

Uuemal-ajal tarvitavad Sõrve naised käiste valmistamiseks ka poomvildset poekangast. Kaunistusteks peen valge siksakpael ning napp valge või mustjaspruun tikand.

Uuemat tüüpi käistele tehakse lausa superlaiad varrukad. Rosinaks imepeened kurrud trümbiotstes ja kaela ümber.

Püstkrae peab püsti püsima

Nii särgil kui ka käistel on kõrge püstkrae. Vaid uuema moe järgi õmmeldud käiste krae ülemine kolmandik pööratakse alla.

Kraed hoiavad koos kurgualused kaksiknööbid. Need on enamasti vasksed. Teinekord ka värvilisest klaasist silmadega.

Kaelaava peavad koos preesised. Piskud ülal kurgu all, mida allapoole, seda suuremad. Preesiseid võib korraga kanda 4-5 kohe kindlasti.

 

aburihmad – naiste käiste või meeste piduliku särgi tikitud õlalapid
aluskuub – linane, puuvillane või villane lihtne alusseelik
kaksiknööbid – kaks ketikesega või muul moel ühendatud nööpi
karune – karvane, kare
klaasist silmad – lihvitud klaasist kaunistused nööbil, sõlel vm
kurrud – peened voldid
kuub – seelik, kleit
käised – lühikese kehaosa ja laiade varrukatega pidulik rahvariidepluus
labane kangas – lihtsaima rakendusega kangas
loogu võtma – heinamaal kuiva heina kokku panema
moe – komme, tava
pisku – vähene, väike
poomvildne – puuvillane
preesis – sõlg
suine aeg – suvi
särgi käistel – särgi väel
särk – enamasti pikkade käistega linasest kangast riie, naistesärk ulatub põlvini, meestel poolde reide
tagid – peentest sõlmedest või aasakestest servatikand
toimne kangas – diagonaalsete toimejoontega kangas, paksem ja tihedam kui labane kangas
trümbid – käisemansetid
viss – tihe ja korralikult tehtud, vastupidav, nt vett, tuult vm mitte läbi laskev (kangas, jalanõu, anum); aga ka inimest kandev jää, veekindel katus, sõidukorras paat jne.
Eesti muuseumide kartoteekide andmetel on endistest aegadest säilinud vähemalt 9 tõenäoliselt Anseküla kihelkonnas kantud naiste särki-käiseid.
Särk: ERM 5987
Pilutatud käised:
ERM A 291:349;
ERM A 316:197 (uus number ERM A 1020:18);
ERM A 509:4840 (kogumiskohaks märgitud Sõrve);
ERM A 291:349.
Uuemat tüüpi tikitud käised:
EVM 130:34;
ERM 12122 (kogumiskohaks märgitud Sõrve);
SM 366 (kogumiskohaks märgitud Sõrve).
Pilutatud käised on alles ka ühes talus Sõrvemaal.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!