Sörve tuhlitoidud

Terit sörulased ning muidu saarlased!

Meitel sii Sörvemaal on ilm kena, kured loulvad ning mets on sinilillesid on täis. Et lastel priipärast pöli, on oues joosmist ning mängu änam kut muidu. Koolitööd ikke ko, kui tahtmist on saab selleged tehtud ning.

Kodustel kokkadel on kääd tööd täis – niid tuleb egapäiselt ning palgatöö körvalt perele kolm söögikorda ede anda. Ning et meitel präegast pole mitte möistlik poodisid ning resturaanisid pidi ringi kodida, siis peab vaatma et mesasja siis sii kodus söömaks anda on ko? 

18.03.2020 raadiumi saade

Sörulaste sööma kohta on Sulase Salme juba ammugid itlend sedati:

Runntuhlid

Sulase Salme

Naabri-Triinul runntuhlid
keedet, koussis loua peel.
Piikas kala selle körval,
süies Triinul ee meel.
Runntuhlid, piikakala –
see on Sörve rahva toit.
Seda kedagid ep pölga ära,
sedas’ Sörves söövad keik.

Täna köneleme tuhlist. Sörulaste söögist number kaks. Kala on esimesel kuhal, aga kalast me täna’p räägi mitte.

Keikse kuultsam saarlaste tuhlisööma, vähemast nime poolest, on ähk runntuhlid. Et omal kenasid runnakaid tiha on tarist ühetaulised vihamad sorti tuhlid välja valitseda ning eeks keeta. Muidud – sellega on oma äda jälle – Mineva sui kasus tuhlis ete suureks. Nönda suureks, et vihamad möötu runntuhlist öieti tiha’p’saageed!

Teisekorra on tuhlistel plekkisid vöi oukusid vöi muud santi asja koorte peel, leiga nee sandemad kuhad ning silmad enne keetmist ikke välja. Sedati polegid nee pooleniste ee koorit tuhlid änam runnakad. Niid iteldasse nende kohta kiudud tuhlid. Kiudud kut kärla naiste kuued!

Kui tuhlid on eeks keend on nee juba palavast peast kena sibulalaga vöi vöiga omal sisse vötta. Midad änamat juure pole ädast taristked.

Teine kena tuhlisöök on ratsed tuhlid. Möni niid mötles – et mis ullu juttu ma sii ajan, kis siis ratsid tuhlid sööb – ikke keedetasse vöi praetasse ennem. Äiäi, ratsed tuhlid iteldasse pannis praet tuhliste kohta ko. Ratsed tuhlid on ikke tundengitoit old ning vaada kut targad on. Ninda’t aitavad niidsel aal ka kodu  omal söömaks tiha. Koorid tuhlid ee, leigad öhusteks viilakateks ning praed siarasva ning sibulaga pannis eeks. Soolaragesid pane ko ninda’t kena paragus saab.

Teisekorra on jälleged ete nobest sööki tarist. Ning tuhlist on sii ko abi – paned vee keema, koorid tuhlid ning leigad supituhli möötu. Selle-aegas on vesi keema läind ning umbest paragus aeg tuhlid potti panna. Niid on sool üks natune pekist sialiha, vorsti vöi muud taulist tarist, leiga see podideks ning prae pannis sibulaga kenaks. Seebere on tuhlid juba pehmed, niid kallad kuuma rasu lihadega tükkis potti, maitseainid viska ko sega ning onged valmis. Kui märga pailu ning supp öhune sai, siis on kena püutäis külma veega segat jahusid juure panna – saad jahudega tuhlid. See on veelgid etem söök!

Tammeougu Liisi koorib koos Ormi ja Tuulega tuhleid
Tammeougu Liisi koorib koos Ormi ja Tuulega tuhleid, foto: Tammeougu Mari

Kolmas, vaadat keikse löbusam tuhlisööma on tuhlipudru ähk tuhlimoos. No selle tegemises pole ko keerulist midad. Keikse paramdi aitab tuhlimoosiks souke jahujad sorti tuhlis, aga saab teistest ko. Sellekorra valitse valemad tuhlid, sedati läheb koorimine nobemdi. Keeda koorit tuhlid pottis pehmeks, kalla keedumärg ee ning songi tuhlid tambiga segamdi. Seebere kalla songi sega natuse piima ning viska paar püutäit jahusid, soola muidud ko. Keikse magusam osa tuhlipudrust on rasvas praet sibulid ning lihatükid. Nee kalla pudru sega.

Meite vanaisa pani tuhlipudrul alati kövast vöid. Umbest täpselt pool pakki, olga pott kut suur umbest olema juhtus. Keera see keik koostaga segamdi ning ete kena tuhlipudru olemas.

Jälleged kui oues tuletegemist on, on kena tuhlid koortega tükkis kuuma tuha ala matta ning sääl eeks küpseda lasta. See vötab teisekorra müdu tundi aega, aga tuhatuhlid on kangest kenad soola ning vöiga süia! Eriti meelepärane on sedasorti toidu tegemine lastele. Kui tuletegemist pole plaaanis, siis koorega tuhlid aitavad ahhjus tuha sehes vöi panni peel nönnasammati eeks küpseta. Selle sööma juure pole kahvlit ning taldregud viisakas vötta – tuline-palav tuhlis murtasse poooleks ning süiasse otse sörmede vahelt!

Tuhlisöökisid tehti egapäiselt egas Sörvemaa peres veel mönedkümned aastad tagasi. Souksi kuultsamid tuhlitoitusid on sörulastel veel nigut rasvaleib ning paldid. Nendega on juba pire änam tööd ning meitel saateaeg ottsas.

Souksed luud tulad täna meite juba üsna kevadiselt Sörvemaalt.

Sörulaste tuhlisööma erisaate tegid seltsis Tammeougu Mari ning Pääsu, saate leikas kogu Tammeniidi Margus. Tuhlisöökide erisaate ning retseptid levad siitsammast vörgulehelt! 

Kenad terist teitele ning jätku leiba!


Runntuhlid ning kiudud tuhlid

  1. Valitse vihamad ning üsna ühte möötu tuhlid välja ning pese puhtaks.
  2. Kui teed kiutusid tuhlid, siis leiga tuhlil silmad ning muud sandemad kuhad välja.
  3. Aja vesi keema ning pane tuhlid potti.
  4. Pane soola ko.
  5. Kui tuhlid eed, kalla vesi minema ning lase tuhlistel kuuma pliitaroua peel ilma kaaneta püsut aurata.
  6. Söö vöi, sibulalaga, söusti vöi millega soovid. Värske tuhlis aitab koorimata ee süia, vanemid tuhlid peab ikke ennem söömist koorima ko.

Ratsed tuhlid

  1. Leiga koorit tuhlid ning üks suur sibul öhusteks viilukateks
  2. Aja searasv vöi öli pannis kuumaks, kalla tuhlid ning sibul panni.
  3. Lisa soola, pipart vöi muud taulist vöib ko panna.
  4. Sega iga natuse aja tagant.
  5. Prae sönni kunni tuhlid veel umbest natuse ratsed on.

Tuhlipudru

  1. Koori tuhlid ning pane keema. Keikse param on tuhlipudru tiha mönest jahujast tuhlisordist (näiteks Maretist)
  2. Pane pisine püutäits soola ko.
  3. Koori ning aki sibul peeneks, leiga rasvasem lihatükk podideks ning prae seltsis eeks.
  4. Kui tuhlid pehmed, kalla vesi ee.
  5. Tambi tuhlid songiks.
  6. Kalla suur sorts piima peele, lisa paar püutäit nisujahu ning kövast vöid. Kalla praerasu, lihapodid ning sibulad pudrul peele ning keera köik kenast segamdi.
  7. Kui tarist, pane soola juure. 
  8. Kui sool rohelist vötta on, pane peele. Sibulavarssi, tilli vöi muud taulist.
  9. Soukst tuhlipudru aitab ainaldis ka süia.

Tuhatuhlid

  1. Tee köva löke ning otsi omal rouast lasn.
  2. Kui tuhka ning sütt juba küllalt, mata tuhlid kuuma tuha ning süte ala.
  3. Ooda kuni tuhlid eeks saand on. Vahepeal vaada, et kas on valmis vöi veel ratsed!
  4. Kui tuhlid on eed, murra tuhlid pooleks, pane soolaragesid peele! Vöi sobib ka kenasti!

Tiidsad tuhlid ning jahudega tuhlid

  1. Pane vesi keema.
  2. Koori tuhlid ning leiga pisisteks tükkideks.
  3. Pane tuhlid keema ning pane soola ko.
  4. Leiga tükk liha ning koorit sibul podideks.
  5. Prae liha koos sibulaga rasvas eeks.
  6. Kalla sibul, liha ning rasu tuhlistel peele. 
  7. Maitsesta! Igatsugu rohelist aitab seie ete kenast juure lisada (sibulavarssi, tilli vöi muud taulist)
  8. Kui supp liiga öhune, lisa püutäis külma veega segat jahusid ning maitseainid. Sega kenast!
  9. Sedasi saad omal jahudega tuhlid.

Kannatis

Kui söömaga koua läheb, küpsetavad lapsed omal pliitaroua peel tuhliviilakid.

  1. Pühi pliitaroud puhtaks ning tee vali tuli ala.
  2. Pese tuhlis ning leiga irmöhusteks viilukateks.
  3. Kui pliitaroud on tuline-palav, pane tuhliviilak pliitaroua peele.
  4. Kohe kut tuhli üks külg on valmis saand, keera teise külje pärast.
  5. Vöta kröbe tuhliviilak kahvliga pliitaroua peelt ee, lisa soola ning söö nahka!

Riivipaltide tegemise ja söömise kohta saad lugeda Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistust.

Tammeogu lapsed küpsedavad omal kannatist
Tammeougu lapsed küpsedavad omal kannatist, foto: Tammeougu Mari

Elmed, preesised ning vahedega nööbid – kaelakeed, sõled ja kaksiknööbid

Vahedega nööbid

Sõrve naiste kõrgete püstkraede kinnipidamiseks tarvitatakse eelistatult klaasist silmaga vahedega nööpe. Esiti kulus neid kõrge krae kohta kolm-neli paari. Moodsamal ajal, kui kraed juba madalaks jäänud olid, pidas kraed koos vaid paar või kaks nööpi. 

Uusimat tüüpi käistele õmmeldakse teinekord lihtsalt üks ilusam nööp krae külge ja vahedega nööpe enam ei tarvitatagi.

Elmed

Et uhkusehimu pole ilmast mitte kadunud, näeb kenasti ära tagasõrulaste ehtearmastuse juures. 

Varasemal ajal, kui Jämaja porst oli suure kantliku kaelaavaga, kandsid tagasõrulased mitmeid väiksemaid preesisid ning klaasist helmeid. Teinekord aeti suur kannaga raha kah helmeste vahele ning see säras siis porsti peal, otse keske kõhtu (nagu sel Torgu ketrajaneiul C. O. Bulla fotol; SM F 3235:1 F).

Umbest kut eessõrulastelgi.

Silmadega preesis

Sõlgesid kanti varemalt rinnas ikka mitu – pisemad, vaid rõngast ja nõelast sõled ülal, suuremad-laiemad-uhkemad allpool. Suuremate hulka sätiti võimalusel ka mõni silmadega preesis. Need on punast või ka rohelist karva klaastahukatega kaunistatud sõled. 

Kui talvisel ajal kanti kaelas rätikut, sätiti preesised rätiku külge, käiste kaelust jäi hoidma vaid lihtne nõelaga röngas.

Nilgustega preesis

Kui aga porst sai iluasjaks nr 1, polnud enam suuremat mõtet sinna helmekeesid veel lisaks riputada. Eks ole ilma kaelasrippuvate helmesteta ka mugavam ringi talitada. 

Seevastu hakati eriti muljetavaldavaiks ehtima südamekujulisi sõlgesid. Tavaliselt ripuvad selliste küljes kolm tasaselt kõlisevat hõbedast lehekest. Kui üldse miskit.

Kuna igasugu rippuvad iluasjad tikkuvad kaduma, pole eriti üllatav, et kadunud ripatsite asemele riputati mõnikord tükkisoopis klaashelmed (nagu sellel nilgustega preesil; ERM A 509:135). Kas kuskilt kambrinurgast leitud või mõne muistise helmekee seest võetud. 

Mõne aja pärast aga nopiti tagasihoidlikud hõbedased lehekesed sõle küljest juba ise ära ja asendati tõeliselt säravate värviliste nilgustega. Need on klaaspudelite kildudest käiakivi peal kantlikuks lihvitud suured klaasist ripatsid. Värvilised ja ikka päris suured jurakad!

Kui südamekujulisel sõlel polnud aasakesi lehtede riputamiseks külge tehtud, seoti nilgused lihtsalt linase lõngaga sõle külge

Ilu peab saama!

Mõne aja pärast tabasid ka ehtesepad uue moe ära ning nilgustega sõlgi sai ka ostma hakata. Sõlg ise võis seejuures üsna robustne hõbeplekist mõne sisselöödud ornamendiga ehteasjake olla. Põhiline ilutegija rippus seal küljes. 

Ei teagi, kas asi suures nõudluses ja odavas hinnas, et muidu väga peen hõbedatöö peagi üsna robustse ja vähemalt esmapilgul hooletu tulemusega asendus. (Või mis sina arvad? Vaata näiteks preesi ERM A 509:509.)

Teisekorra kasutati sõlgede kaunistamiseks ka poest toodud helmeid, vahel ka kuuse-ehtesarnaseid õhukesest klaasist helmeid. Helmerea otsa riputati võimalusel teistest suurem värvilisest klaasist leheke. Klaaslehekesed võisid kokku sõlest endast suuremadki olla (nagu sel preesil; ERM A 288:10).

Kindlasti helises selline prees tantsimise ajal päris toredasti!

Selline särav nilgustega preesis ei vaja enda kõrvale mingit lisandust. Nii kannavad piiritult kaunid Sõrve naised nilgustega preesi ainsa rinnaehtena.




elmed helmed, pärlid, helmestest kaelakee
kantlik nurgeline, kandiline
nilgus, nilbus riputis, lihvitud klaasist ripats
röngas – siin vitssõlg; rõngas, võru
preesis – vitssõlg, sõlg, südamekujuline sõlg
silmadega preesis klaasitahukatega kaunistatud sõlg
teisekorra – teinekord, mõnikord, vahel
tikkuma – kippuma
umbest kut – justnagu, justkui, täpselt sedamoodi kui
vahedega nööp kaksiknööp, mansetinööp, paarisnööp


Vahedega nööpe leiab Eesti muuseumidest vaid mõned: ERM 12124:1; ERM 12124:2; ERM A 509:6099; ERM A 509:6365, Soomes (Suomen Kansallismuseo) on hoiul veel mõned Sõrve nööbid: SU 2925:43.

Lihtsaid vitssõlgi e. rõngaid on muuseumis tosina jagu ERM A 509:803; ERM A 509:805; ERM A 509:6027; ERM 5952:1; ERM 12475; ERM A 509:300; ERM A 509:491; ERM A 509:665; ERM A 509:6018; ERM A 509:6033; ERM A 509:6050; ERM A 509:326.

Laiaservalisi vasest või pronksist rõngaspreese on muuseumis seitse: ERM A 395:102; ERM A 509:6323; ERM A 509:6859; ERM A 509:6860; ERM A 509:829; ERM A 509:139; ERM 12524. 

Silmadega preese on muuseumis hoiul kümmekond: ERM A 316:449; ERM 12537; ERM A 509:651; ERM 5936; ERM 5938; ERM 6077; ERM 12472; ERM A 288:2; ERM A 509:661; ERM 12466; AM 8096 E 385.

Nilgustega südamekujulisi preese leiab meie muuseumidest vähemalt kakskümmend viis, enamikul neist on küll nilgused kaduma läinud: ERM A 1020:139; ERM 6076; ERM A 509:497; ERM A 509:135; ERM A 509:505; ERM A 509:503; ERM A 509:506; ERM A 509:507; ERM 6075; ERM A 509:114; ERM A 509:134; ERM A 509:136; ERM A 509:666; ERM A 509:509; ERM A 509:510; ERM A 509:514; ERM A 509:519; ERM A 509:523; ERM A 509:6044; ERM 12493; ERM 12503; ERM 5956; ERM 12574; ERM A 509:6; ERM A 288:10; ERM A 509:6806. 

Lisaks on alles ka vähemalt üks nilgusega rõngasprees ERM A 509:6034.

Ilma nilgusteta südamekujulisi preese on alles kümmekond: ERM A 288:8; ERM A 509:137; ERM A 509:662; ERM 5952:2; ERM 12442; ERM A 509:508; ERM A 509:520; ERM A 509:500; ERM A 509:501, võimalik, et neile oli samuti kunagi nilgused külge seotud nagu sellele preesile ERM 6074.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 20152019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele! 

Sandid ning õnnetoojad Saaremaal

Ingeöhtad – perenaise mure

Ühel mihklijärgsel esmaspäeva õhtul on nad kohal. Või ka neljapäeva. Ega sa ei näe ega kuule neid selgesti, aga tunne, et nad on siin, on kindel ja tugev. Sammud. Kobinad. Naginad. Pisuke hirm kah kohe platsis – kui neile ei meeldi, mida näevad, mis siis?

Otsid hea-parema välja. Tangupudru, seda ikka saab, keetmise ajal peotäis rohkem panna pole küsimus. Ja hapupiima on lehmapidajal ikka kausiga võtta. Loomatapuaeg, killukese värsket liha leiab. Sätid ööseks söömarenni peale või viid inimestest (ja kätkist, pole vaja igasuguseid liiglähedale kutsuda) pisut eemale. Ei taha mõeldagi…

Saunaloudile. 

Või tõstad karssal seistes elubeluugi vahele. Pimedas eriti kaugemale ei tihkagi minna. 

Hõikad igaks-juhuks niiskesse öhe: “Ingikesed – tulge sööma!” Ning lisad vaiksemalt: “Ning ärge üle pöldude tulge, kui vähegid saate.” 

Istud, vaatad pimedasse toanurka ja võibolla nõelud miskit. Mõnel õhtul lihtsalt ei suuda kedrata. Ihu veel lubaks, aga see korrutamine hakkab lõpuks ajudele! Hea, kui vähemalt hingeõhtutel töötegemine kõrgemalt poolt ära keelatud on. Kui muu mitte, siis villased tööd ikka. Mõnes peres vähemasti on. 

Oled teinud kõik, mida oskad. 

Perenaise hooleks on hoida ja toita. Oma peret ning vähemasti hingedeaja esmaspäevaõhtutel ka koduskäivaid esivanemaid. Jõuluajal muidugi ka.

Mardilouppa – pidu ning pulm

Mardilaupäevaks katkeb noorte meeste kannatus. Esiti ühe-kahekaupa kokkusaamistest ning elubeluugi vahelt poolkogemata leitud pudrukausside tühjendamisest kasvab mardilaupäevaks isu juba enamaks. 

Nii otsivadki küla noored mehed ning hakkajamad neiud omale miskit sandemat selga, panevad valss-palged ette või tahmavad silmnäo sootuks ning hakkavad peresid pidi käima. Kui vaid kohe ära ei tuntaks, saab lõbusam!

Kõige mehekam hakkab mardi-isaks, teised trallivad tema järgi. Muidugi kotipoiss kah – tema peab tugev olema! Ja kena kott peab tal olema.

Kui kuskil peres lapsi on, saab nalja. Nagamannid ei karda, laulavad vemmalvärssi vastu. Pole viga – küll matak neid taltsutab. Pisemad kaovad martide kolistamist ja laulu kuuldes juba targu aseme alla. Naisperega jutulesaamiseks küsitakse tööjärge näha – kuidas selle ketramisega siin peres siis läinud on ka? Kas annab mardi jalad värskete lõngavihtidega kinni matta?

Nalja peab saama!

Mis perenaine kostab, kui kari poriseid kaltsakaid toas pilli jöristab ning tantsu vihub? Kas peremees täib tüki liha anda või kallatakse kotti vaid vaanatäis palte. Kas peretütar kilkab, kui teda väheke vitsutada, kui lõngal on nibu sisse visand? Kas vahvasti marte oma salmiga narrinud poisivolask tuleks ehk aasta pärast juba kampa võtta?

Kotipoiss korjab palte, pähkleid, õunu, leiba ja muud, mis pererahval anda on. Vahepeal oli moes anda vilja õlle tegemiseks… Siis pidi mardipidu mõned päevad ootama.

Kui ust lahti ei tehta, siis alles hakkab nalja saama. Puuriitade, vankrite, ämbrite ja kukkedega saab igasugu sigadusi korraldada suuremat kahju sünnitamata.

“Mis te tahate?”

“Midagi ei taha, õnne tulime tooma! Kui te selle välja teeninud olete! Ja tantsima ning laulma. Omaette ning perega seltsis.”

“Olge lahked – paneme kotti, mis meil anda on ja head teed teil minna!”

Viljaõnn – sa püha asi! Et loomad kosuks, et põllud kasvaks! Et oleks leiba, õlut, lambakintsu ning seakülge!

Dialoog on ajapikku paikakulunud, suur osa sest on ka lauluks saanud. Nii ei peagi igaüks alati osav sõnasepp olema, piisab lauluridade meelespidamisest või paremal juhul vaid laulumehe järgi kordamisest. 

Viimases peres – suurema toa, lahkema pereisa, heldema perenaise ja naeruhimuliste peretütardega peres – saab olema pidu. Pilli ja tralliga. Kasukad heidetakse maha, valssnäud koldesse. Saab süüa. Saab tantsida. Saab kahekesi õues tähti vaatamas käia.

Mida sa inimese hing veel ihkad!

Kadrilouba – ketrajate pidupäev

Kadrilaupäeva õhtuks on tüdrukud juba nii palju kedranud, et… lihtsalt… et lihtsalt ei suuda enam. 

Lihtsalt ei suuda!

Isegi üheskoos, jutustades ja lauldes. Õnneks on loodud ketramiskeeluga päevad. Näiteks kadripäev. Kui kadrilaupäevased õhtukellad on löönud, siis on olemas nii vajadus kui ka võimalus minna! Ära siit pimedast kambrist! Ei või ema keelda ega isa käskida! Minema siit!

Poisid küll käivad teinekord ülalistujaid pimespidi kollitamas ja teevad nalja. Kui pill seltsis, läheb vaat’ tantsukski… Aga see pole päris see. 

Olgugi, et tüdrukutelt ootab ühiskond vagurat kodust töötegemist, on igas külas kasvamas mõni Katarina, Marie Curie, Joan D’Arc, Pipi või Greta, kes ei lepi küla ja pere antud rolliga. Noored naisinimesed, kelle pealehakkamine nakkab. Mõni naabripoiss haaratakse kah seltsi – selle võib ju mundrikandjaks kadripeigmeheks muuta. Või ka vurruhakatisega neitsikeseks! 

Lõbus peab olema! 

Valged aluskuued pealepoole, suine rätik pähe, asemelina ümber. Kirikus nähtud kübar – selle saab järele teha küll, kui pealehakkamist ning pappi leidub. Palged peedimahlaga punaseks, marlest loor ette – nagu kirguproual! Kui kellelgi leidub seda päris palgemaalimise minki, siis sedasi on veel hulga etem! 

Kes on öelnud, et sant peab nõnda sant välja nägema, kui poisid kaks nädalat tagasi! Kadrid on ilusad! Ilusad, valged ning värvilised. Ehitud kõigega, mis kätte satub, särab ja sillerdab.

Kadakas kah kaasa – kui meid võidi vitsutada, siis vitsutame vastu! Või pistame kadaka püksi, vot see on neile paragus. Ning ketramist küsime kindlasti näha. Küllap oskame pisemagi hooletuse ära näha. Mida need mardid üldse ketramisest teavad! 

Lapsed, need lugegu. Salmi või raamatust. Pole vaja siin niisamuti vitsutada midagi, ikka asja eest! 

Kadriema või vana kadri ise, see on see kõige sõnakam, kes ütleb, teeb, laulab ja kamandab. Kadrinoorik ketrab, valsspagunitega kavaleer kaitseb oma tuttidega ehitud pruuti kurikavalate külameeste röövplaanide eest. Ülejäänud kadrid tantsivad kui lambakari esiku järel… peaasi, et saaks nalja! Pillimees muidud ka kampas, kus sa siis teisiti!

Ja laulda, laulda tuleb nii, et järgmine päev pead suisa vagusi olema, sest hääl lendab koos viimaste lauludega ööpimedusse. Vat sedati!

Karjaõnn, lambaõnn, pruudiõnn, peiuõnn, titeõnn! Need on olulised. Neid on vaja! Neid toomegi! Kõigile, kel kadrikotti palte, õunu, vorsti, leiba, pähkleid või lihtsalt ka hea sõna anda on.

Tants ja pidu – viimases peres – muidugi! Või kõrtsis, sinna ju muidu ei saagi. Aga ka talutoas on tore. Võibolla samas, kus mardilaupäevalgi, võibolla mõnes teises. Kus mõni pillimees elab ning kuhu noored kokku tulla teavad. 

Andresebe – sest jõulud on veel kaugel

Kadride krae vahele puistatud kadakaokkad ei jäta Sõrve noormehi mitte külmaks. Plikade vigurdamine lausa nõuab vastulööki! 

Õnneks on kirikukalendris tähtpäevi jalaga segada. Näiteks kalameestele hingelähedane Andreas. Seda pühakut teavad siinsetes rannakülades kõik. Seesama, Andrus, kelle osaks X-i kujuline rist sai… Et oli muuhulgas ka kalameeste pühak, haakis õpetaja jutt kuidagi paremini kõrvade vahele.

Andrus tuleb ahjuhargiga. Sellise pika toikaga, millel hark otsas. Sellega, millega ahju segatakse. Mitte roop, vaid hark, puust lõigatud. Pikavarrelise Y-i kujuline. 

Selga peaks muidugi midagi pisut lõbusamat otsima. Seesama vana kasukas, mis mardile sobis, kõlbab andrusele küll ka. Või teha end mõneks karuseks loomaks… koeraks? Pillimees, pillimees kah kampa, kus siis muidu. Olgu või linnupillimängija. 

Vigurit peab tegema ja nalja peab saama. Kambakesi vinnatakse ula alt leitud toober vett täis ja taritakse keske söömarendi – ega me tüliks tulnud, ikka appi – peremees tänab südamest. Peale külaliste lahkumist laiutab vaid käsi – pane need 40 liitrit vett kus tahad! 

Paltisid ikka antakse. Pähkleid saab kah, kui hea aasta olnud on. Tantsida ja laulda saab alati, ja pidu! 

Elagu pidu – kasvõi igal nädalal! 

Luutsebe – naised omavahel

Nüüd on jälle neidude kord. Katariina oli tore pühak küll, aga tüdrukutel on teisigi! 

Lucia, valguse pühak. Imeilus neitsi, puhtuse ja pühade tooja! Mis siin enam oodata!

Valged kuued selga – ilu on lihtne luua. Papa kruipingi alt kokkupühitud höövlilaastud õmbleme toreduseks aluskuue külge ja valge rätiku seome pähe! 

Kui puhtust tuua, siis muidugi luuaga. Nii et luud kaasa!

“Luutsi-luutsi-luutsi!” käib üle õue hele hääl, kui need inglitaolised olendid toa poole teed otsivad. Toas aga hakkavad kohe usinasti pühkima – kõik nurgatagused käiakse üle! Vitsa anda pole vajagi, pühkmekuhja kõrgus (ja sisukus) keset tuba ütleb perenaise kohta nii mõndagi. Nii perenaisele kui ka pühkijatele! Ja lapsed, kohe salmi lugema! Kui vaja, leiab luuts vöölt vitsagi!

Viuhti on noorpere pinkidel püsti – sinna luuts ligi ei saa! Mängureeglid on kenasti paigas.

Jõulud on ligi ja valmis peab olema. Maja tuleb puhtaks teha ning salmid selgeks õppida!

Toomabe – peremeeste püha

Juba enne valget on tuli saunaahjus. Papa teeb ölut

Karustes riietes ning teisekorra otse tahmanegi toomas ei tule tühjalt, ikka tooripuu seltsis – appi vett vädama. Muidugi, seks ajaks, kui toomas kohale saab, on veevädamise aeg ammugi möödas.

Mõnel peremehel on toomaste jõudmise ajaks õllel juba valge müts peas ja võimalus esimest jöulumärga maida. Lääne-Saaremaal viskavad õlletegijad seepeale samuti omal karused riided üll, haaravad õllelüpsiku ning lähevad kõik koos küla peale lautist viima. Et enda õlut jagada ning teiste oma proovida. Mõnes peres pannakse tühjaks saanud õllelüpsikusse leivapäts või pool. Kingitus toomale.

Suure-Saaremaa mehed tõmbavad aga omal valged riided selga, viskavad uskmata tooma kombel punase vöö ümber ning lähevad otse ammetlikult küla pidi õlut mekkima. 

Sõrve kalameeste jaoks on toomapäev tükkisoopis paadipüha. Paatkonnad saavad rannas kokku, võtavad natuse õlut, liha ning leiba seltsi. Koos keeratakse paadid kummuli ning istutakse ise sinnasamma. Kui ilm vähegi lubab. 

Nüüd pole meestel enam seltsis merelkäimist enne, kui suur kevad käe! Kui just ehk küünlapäevaks hülgejääd ei tee? 

Võtad ise apa, teise kallad paadile. Et see sind ikka paksust ning vedelast läbi tooks. Paatkonnad peavad mere ääres piknikku see aeg, kui perenaistel käib kibekiire majakoristus. 

Toomas toob jõulud!

Joululauppa – lõpuks ometi!

Jõululaupäevane saun on eriti pidulik. Kui ka rohkem vihtu tehtud pole, siis jõululaupäevaks üks ikka on. Siis pestakse pere juba ennelõunaks puhtaks – ega kirikusse või saastasena minna!

Kuna tegemist nii tähtsa toiminguga, pole imestada, et igasugu kahtlast kontingenti ringi liikumas on. Näiteks hanesid. Jõuluhanesid. Valgete tiivastega, tuhlikoogust noka ja kurikavalate plaanidega. Karmauhti – nokka plagistades hämarasse sauna, üks sahmakas külma vee toobrist kerisele ning teine perele kaela! 

Kes on öelnud, et vaid vihaga vihtuda saab – saab ka vitstega! 

Kiljumist ja nalja kostab kaugele. Lapsed on muidugi hirmu täis. Kui neilt jõulusalmi küsida, ei vasta iid ega aad…Terve ülejäänud aasta on lapsed valmis seebiga peapesu välja kannatama, sest “muidu tuleb ani”.

Suurtel on muidugi lõbu laialt.

Ega peremees sellist nalja ka pikalt sallida saa. Mis see isahani seal saunas ikka naisi-lapsi kimbutab. Õlletoobi peale tuleb kenasti tiibu lehvitades välja. Eks teeme siis juttu ja ahvatleme pahalase perest kaugemale. Mõnikord õnnestub hani ka jõululauda kutsuda. Ühtäkki muutub lind hoopis toredaks naabrionuks, keda lapsed enam sugugi ei karda. 

Kõhud täis, kargavad lapsed pahnadesse mürama. Pühad! Lõpuks ometi!

Kui pühad on hoo sisse saanud, siis on mehed just nõndasamuti. Õhtu edenedes heidetakse selga karused kasukad või tekid, otsitakse elubelt loogast kere ning sariliku peaga sokk välja ja minnakse kambakesi külarahvale õnne viima. Peredes on toit laual ning tuli ülal, võõrad võivad tulla mistahes kellaajal.

Oi – küll nende sokkude naljad on imelikud. Küll nad puksivad omavahel, küll norivad tüdrukutelt maiust, küll peab sokupoiss üleannetut seelikusikutajat korrale kutsuma. Seepeale kargab sokk kõigi nelja jalaga peretütre voodisse tantsu vihtuma… Tänapäeval öeldakse selle kohta – sigimismaagilised toimingud.

Ja sedasorti toimingud mõjuvad! 

“Küll oli rõõmu, küll oli õnne!
Kaimri külas kaksteist Anne!
Keikidel oli lootussi, 
et sügise saab jootusi!”

Esimne püha – kõige püham jõulupüha

Esimesel pühal ollakse kodus. Naised kohe kindlasti. Ja ei mingit tööd! Ainult hädapärased toimetused-talitused.

Naisterahvas ei või pühade ajal kusagile esimesena võõraks sattuda, kohe suur õnnetus majas. Kui satuvad, heidetakse neile vanaisa vanad püksid pähe või tuhka silmade vahele. Paremal juhul siiski jälgedesse, kui õnnetu esimeseks juhtunud naiskülaline minekule sätib. Ehk jätab halb õnn siiski tulemata!

Seepärast hoiavadki emased esimese püha ajal kodu, noored isased aga tiirutavad mööda peresid. Neil on tähtis töö! Nemad käivad jõulupoisteks! 

Jõulupoisiks käimine on üks kindlamaid viise, kuidas küla saab garanteerida, et õnn peredesse jääb ja naisterahvas esimeseks võõraks ei satu. Kui külad suured, on poistel käimist palju – igaühele tuleb ju kenasid pühi soovida. Vastu saavad perenaiselt apa kangemat ning tüdrukutelt taskud pähkleid täis. Kui mõni silmarõõm ette satub, võib jõulupoiss ka kobedama kingituse saada! Kindad või paelad…

Jõulupoiste sekka sokutab end teinekord ka mõni naljahimuline jõulusokk, kes jõululaupäeval veel oma isu täis ei jõudnud karata!

Teine püha – isaste lauluaja akatus

Kui esimesel pühal ka kodus vakka oldi, siis juba teise püha hakatuses on meestel käes luba kodunt pageda. Olgu või südaöösi, aga varem või hiljem kogunetakse üksteise poole. Võetakse jõuluõlut ligi, esiti aetakse niisamati juttu ning siis hakatakse laulma. 

Vanu laule, uusi laule. Meremehelaule, jõululaule, ouk-loule, muidulaule. Lauldakse kõike, mida teatakse. Sõrve isaste lauluteadmised olla olnud hirmuäratavad. 

Vanad Sõrve mehed võisid omal ajal laulda mitu ööd ning päeva ühtejooni, ilma et ühtki laulu kordama oleks pidanud. 

Jõuluaeg on meeste aeg.

Kolmas püha – aasta parim päev tantsimiseks

Kui siiamaani on tüdrukud üsna vapralt kodus püsinud, siis hiljemalt kolmandaks pühaks on kõik keelud unustatud ja külaskäimine jõuab oma tipptasemele. Kogu Saaremaa noored käivad siis üksteise pool külas. Tänapäeval küll enamasti niisamuti jutustamas. 

Varasemalt olid aga teine ja kolmas jõulupüha tantsupidude ja lauluõhtute aeg. Kõige suurema lõbu aeg üldse. Tööd teha ei või, kõik on kodus. Nii meremehed kui ka üliõpilased. Ja kaugel maal ammetis olevad sõbrad. Ometi on võimalik jälle üksteist näha, koos laulda ja tantsida!

Oh kallis jõuluaeg! Sõprade, laulu, tantsu ja rõõmu aeg!

Pühadevahe – perenaise kannatuse mõõdupuu

Pühadevahe on see aeg, mille kohta mu sõrulasest vanaisa tavatses öelda: “Möni vana isane tegi vahest oksi.” 

See tähendab, et mõni üksik peremees tegeles puisniidu korrastamisega. Sel ajal enamasti palju lund pole ja ilmad on pehmemad kui peale aastavahetust. Nii raiutigi pühadevahes mõnikord niidul põõsaid ning kärbiti puudel alumisi, niitjat segavaid oksi. Oksad seoti kimpudesse ja laoti suurtesse virnadesse. Sealt veeti need hiljem koju ning tarvitati majapidamise kütmiseks. Nii toa kui ka sauna. Vaid leivaahju jaoks täis mõni peremees halgusid lubada – sedasi sai ahju temperatuuri täpsemalt reguleerida. Sõrves oli metsa napisti ning korralikku puitu ahju ei aetud.

Enamik mehi veetis ka pühadevahe külapidi üksteise pool ringi jõmisedes. Jõid õlut, sõid head-paremat ja laulsid. Ööl ning päeval. Kui ühe talu naisperel pahnas rullivast ouk-loule jorisevast isastekambast kõrini sai, rändasid rõõmsad seltsilised järgmisse majapidamisse. Noored kah muudkut lennus – ikka siia külla ja sinna tantsima!

Oh seda püha kannatust, mis Sõrve perenaised sel ajal üles näitama pidid!

Vana-aastaöhta ning nääribe

Aasta viimasel õhtul ja ööl on liikvel igat nahka tegelasi. Sokkusid ja karusid, kurgi ja kuulusid, ahve ja kukkesid, nende taltsutajaid-saatjaid ning uueaastapoisse koos pillimehega. 

Külaliste kombed on üsna samad kui jõulude ajal – ikka see va sigimismaagiline trall, kiljumise, kilkamise ning jõukatsumisega. Kuraasikas dialoog külaliste ja pererahva vahel – see on kui improteater, lõõgastu, mängi kaasa või naudi kõrvalt. Sedasorti oskusi tuleb harjutada, raasuke talenti kulub kah ära.

Vahepeal tõmmatakse hinge tagasi. Pillimees mängib, lapsed rullivad pahnades, söövad pähkleid ja naudivad töövaba aega. 

“Liiad või paarid?”

Jajaa, nagu arvata on, ka uue aasta esimene külaline olgu ikka ja ainult isane! Tulgu ta või südaöösi! Uks on uueaastapoistele alati lahti. Lonks kangemat leitakse igale tulijale! Tüdrukud puistavad kõikidesse taskutesse peotäie pähkleid. Kui pakud parimat, mis anda on, küllap tulevad jälle! 

Vastu saab pere ülevoolaval hulgal õnne. Kõiksugu õnne, kõike mida vajad! Teisekorra kirjutavad uueaastapoisid kriidiga uue aasta numbri ukse kohale – siis järgmised tulijad teavad: siin on juba käidud!

Naispere sätib end nääripäevaks koju, pähklikoti ning pika kaelaga pudeli käepärast. Tuli hoitakse ülal ning toit laual.

Kolmekunningabe – pühade ots

“Oh, saaks need pühad ometi kord läbi!” õhkab perenaine toanurgas üsna hõredaks jäänud pahnades lossutavate külameeste… uhh, ja enda karvakasund vanamehe… poole vaadates. Kõrini on sellest loodrikamba toitmisest, öösiti rõõmsa lärmi peale ärkamisest. Villand päev päeva järel ihuüksi kodus talitamisest – uus lammaste söödi tuleb teha, mitte vana lõputult nöörijuppidega paigata. Ei jõua üles lugedagi, mis isaste tööd kõik suvest saati tegemata! Oota seda meest kut ilma-imet ja kui viimaks tulebki, on kohe jälle lennus.

Kes keik pühad pühitseb, see keik näljad näkitseb!

Juba kaks nädalat on olnud ainult üks külapidi kargutamine, pahnades rüpeldamine ja laulujoru ajamine. Nüüd on otsas nii jaks, laulud kui ka jõuluõlu. Veel on jäänud viimane õhtu, mida looma kombel tähistada – olgu siis kolmekuningakuulu või -sokuna. Veel on tantsida mõned tantsud, laulda laulud, jutustada jutud ja juua kambakesi tühjaks see kõige viimane, kolmekuningapäevaks jäetud õllenõu. 

Mu kallid sõbrad, hüvasti! Tuleval aastal näeme jälle! Ees seisab aastajagu – umbest-täpselt viiskümmend nädalat – tööd ning vaeva.

Pühade aeg on möödas.

Ülevaate saarlaste santimiskombestikust ning sügistalvisest pühadekalendrist leiad Tammeougu Mari artiklist “Sügistalvine külaliste aeg”.

Eestlaste kalendrikombestiku kohta lisamaterjalide leidmiseks vaata postitust “Kust lisa leida?”.

Siit leiad ka Tammeougu Mari arutelu “Kultuurikildude tagasiõmblemisest”.


Saaremaiste santide ja õnnetoojate uurimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Folkloorinõukogu ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Fotod Tammeougu Mari, Tammeougu Pääsu ning Mikk Mutso.

Fototöötlus Tammeougu Mari.

Keelekorrektuur Vesikonna Katrina.

Jõululuuletuse kirjutas Kotke Leida.

Suur attäh, Mall ja Reet Hiiemäe!

Kust lisa leida?

Saaremaistest santidest kirjutamiseks ajasin juttu vanade sõrulastega ning suure hulga materjale leidsin erinevatest teadus- ja mäluasutustest ning seal talletatu põhjal koostatud võrgulehekülgedelt.


Eesti Kirjandusmuuseum – üks väga oluline roosat karva maja Tartus, Vanemuise tänaval. Kirjandusmuuseumi võrguleht: www.folklore.ee 

Rahvaluulearhiiv – osa Eesti Kirjandusmuuseumist, kus suur hulk meie esivanemate kallist vaimuvara hoiul on. Kui sealt ei leia, siis võibolla ehk veel vanaonu mäletab…

Kalendrikommete kartoteekmuistise moega hiigelsuurde sahtlitega kappi mahutatud kartoteek Rahvaluulearhiivis. Sinna süsteemselt kokku koondatud uskumatult suur hulk rahvakalendrisse puutuvaid infokilde Rahvaluulearhiivist.

Koguteose „Eesti rahvakalender“ – uuendatud veebiväljaandes on kirjeldatud 93 eesti pärimuslikku tähtpäeva ja perioodi ning süstematiseeritult esitatud 9175 kalendriteadet Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Kena tükk põnevat lugemist!

Berta ehk Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaas pakub infoallikaid ligikaudu 80 rohkem ja vähem tuntud tähtpäeva kohta.

Regilaulude andmebaas – üle interneti ligipääsetav andmebaas, kus on saadaval peaaegu kõik rahvaluulearhiivis leiduvad regilaulud ja pisut ka uuemat rahvalaulu. Vaata siia; www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

Noodikartoteek Rahvaluuleahriivis – rahvaviiside noodistused kartoteegikaartidel, sealt leiad märkimisväärse osa Rahvaluulearhiivis leiduvast muusikamaterjalist.

Maskeerimiskombestikust leiad lisamaterjale ka siit: www.folklore.ee/Sanditajad/eesti_maskeerimisest 

Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid tutvustab see e-raamat: www.folklore.ee/pubte/eraamat/saaremaa 

Esemeline info:

Saaremaa Muuseum

Eesti Rahva Muuseum

Mihkli Muuseum Vikil Saaremaal

Suur osa muuseumides leiduvast on pildi kujul nähtav siin: www.muis.ee

Eesti Folkloorinõukogu festivali “Hakkame santima” heaks kokkukogutud materjalid santimiskombestikust Eestis: www.mardipaev.com 


Loe saaremaisest santimiskombestikust lähemalt Tammeougu Mari kirjutatud artiklist “Sügistalviste külaliste aeg” ja varsti ilmuvast ülevaatest “Sandid ning õnnetoojad Saaremaal”.


Saaremaiste santide ja õnnetoojate uurimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Folkloorinõukogu ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Fotod Tammeougu Mari, Tammeougu Pääsu ning Mikk Mutso.

Fototöötlus Tammeougu Mari.

Keelekorrektuur Vesikonna Katrina.

Suur aitäh, Mall ja Reet Hiiemäe!



Sügistalviste külaliste aeg

Santimise juurikas

Inimhing ihkab olemas olla. Januneb surematuse järele. Igatseb, et elule ei järgneks lõputu olematus, vaid uus elu. Kas? Kus? Kuidas?

Vastuseid neile nii olulistele küsimustele ei anna ükski tagasitulnu. Vähemalt mitte ükski isiklik tuttav. 

Lootusetu! Olukord, kus on mõttekas vaid loota, oodata ning otsida. 

Inimsilm aga on loodud mustreid leidma, isegi kui ei otsi. Ka sealt, kus neid pole. 

Öövaikuse katkestab (tõenäoliselt) esiisa koputus saunaseinale. Kostub kadunud memme vaikseid jalaasteid muldpõrandal. Keski sahistab pahnu taadi tühjaks jäänud asemel. Ööga kaob osa toitu laualt, olgugi et kõik magasid. Natuke hirmutav, aga päris kindlasti ka lohutav tähelepanek. 

Mis tõestust siin vajagi – nad hoolivad, olgugi et on juba meie seast läinud. Käivad võõraks! Vaatamas, et kuidas meil läheb. Mis on õpetaja üsnagi segaseks jääv jutt igavesest õndsusest selliste käegakatsutavate tõendite kõrval! 

Massaka pirin.

Inime on inime

Mis on inimlooma jaoks kõige tähtsam? Välja puhata, süüa, oma karjas võimetekohast positsiooni hoida ning teha palju toredaid lapsi omale meelepärase partneriga (parem veel, kui lausa mitmega). Sügisel on nii aega kui ka võimalusi kõigeks oluliseks. 

Üksi on igav, koos tüki toredam. 

Selleks ajaks, kui hädapärane õuetöö tehtud – rehi pekstud, saak salves ja sügiskünd tehtud, on õues võimatult külm ning porine. Vähemasti villastest kangajuppidest ning muust käepärasest kokkulapitud pättide kandja jaoks. 

Toas valitseb nii ööl kui ka päeval vaid pisut erinevat tooni pimedus. Magamisega kogu öösarnast aega täita ei suudakski. Ning kaua sa, hing, nende paari iiledise valges kedrata jaksad. Ega perenaisel muidugi tööde puudust pole, igapäevane talitaminegi suudab ärkvelolekuaja põhjalikult ära sisustada. 

See-eest noortel pole vastutada suurt millegi eest. Vaja vaid vanemate käsku täita, parasjagu niipalju, kui kasvatus nõuab. Kohe kui väsimus välja puhatud, kisub nii ihu kui ka vaim omasuguste sekka. Ennast näitama ja teisi vaatama.

Sisemuse sund on vali. Tavapärases kohtumispaigas, kirikus, näed küll inimese välist poolt, sisemist sugugi mitte. Kodu ütleb palju enam. Kodu ja vanemad. Ja sõbrad. Ning igasugu ootamatud situatsioonid. 

Mine mardisandina ükskõik millise pere tuppa ja vaata järele!

Kas naabriplika kiljub, kui talle vitsaga nähvata, või virutab jalaga? Või on hoopiski kusagile peitu varjunud, nii et teda pole nähagi? Mängib vastu või võtab kõike liigtõsiselt. Või on hoopis vaikne introvert, ehkki raamatut loeb paremini kui õpetaja? 

Millist elukaaslast sina omale koju ihkaksid – kuni surm teid lahutab? 

Mardi-aeg on kosja-aeg 

Sügistalvel on poistel mitu-setu võimalust tüdrukud ja pered kõik ühekaupa üle kontrollida. Tüdrukute jaoks on see jällegi hea aeg, et üheskoos pruudikirstu täita ning veimevakk kokku panna. Peremehele paras aeg noorte pulmi pidada – vili salves ja loomad rammusad. Perenaisel mahti vaaritada ja soojaksköetud tuba külalistega jagada. 

Vaatad pererahva üle ja kui nähtu on meelepärane, on edasine juba läbirääkimiste küsimus. Kui hästi läheb ning vanematega kaup klapib, saad talve valgemaks ajaks juba nooriku eidestele kangaspuude taha. 

Kui on võimalus, ilmub ka vajadus

Asjad hakkavad juhtuma kui on: 

  1. vajadus
  2. võimalus
  3. eriti kui kõigega kaasneb 
    • lõbu
    • sööming (jooming) 
    • võimalus ennast näidata ja
    • teisi vaadata
  4. eriti kui kogu küla elab samas rütmis juba mäletatavate aegade algusest – kõigil on  samamoodi!

Pikast-pimedast üksteise pool käimise ajast – porisest ja külmast sügistalvest – kujunes ajapikku tihe kombetäitmiste periood. Ürgsete uskumuste ja kirikuisadelt saadud tegelaskujude toel. Kirju ja toimekas. Üldrahvalikuks saanud tähtpäevade vahele pikiti ka iganädalased ülalistumised, lisaks vaid pisut harvem ette tulevad kosjad ja pulmad. 

Kui varasügis on oluline aeg enese ja oma pere talve üleelamise tagamiseks, siis hilissügis on põlvkondade ja peredevaheliste sidemete loomiseks, tugevdamiseks, hoidmiseks, oma positsiooni paikapanemiseks külas. Lõputult pikkade päevadega töisel suvel pole selleks ei jõudu ega ka aega.

Vana talv ise oma lume, kibeda külma ning pika pimeduse järel ka pisut valgemate päevadega on aga aeg, mis tuleb igaühel jälle omapäi üle elada. 

Sügistalviste võõraste – santide, õnnetoojate ja muidu külaliste kalender 

Kuupäevad selles kalendris pärinevad otse kirikukalendrist. Olgugi siin kirjas konkreetsed päevad, ei ole kombestik vähemasti algselt olnud nii kindlasti paigas ühtid

Lisaks lõi Ilmasõjaaegne kalendrireform nii rahva- kui ka kirikukalendri põhjalikult segamini. Paljud vanad uskumused ei haaku seetõttu enam looduses toimuvaga ning uusi pole suuremat peale tulnud. Erinevus on aga lausa kaks nädalat!

29. sept, mihklipäev – hingedeaja algus
Esmaspäeva (neljapäeva) õhtud mihklist mardini, hingeõhtud – hingede koduskäimise aeg; õhtune töötegemiskeeld
2. nov, hingedepäev – esivanemate hinged
9. nov, mardilaupäev – mardisandid, kotimees, mardiisa, pillimees
10. nov, mardipäev
24. nov, kadrilaupäev – kadrisandid, kadrinoorik, kadriema, pillimees 
25. nov, kadripäev – range ketramiskeeld
30. nov, andresepäev – andresed, pillimees
13. dets, luutsipäev – luutsid; jõulukoristuse algus
21. dets, toomapäev – toomad; maja peab olema koristatud
24. dets, jõululaupäev – jõuluhani, jõulusokk saatjatega, pillimees
25. dets, I jõulupüha – jõulupoisid, pillimees; range töökeeld
26. dets, II jõulupüha – jõulupoisid, pillimees, sõbrad ja sugulased; töökeeld
27. dets, III jõulupüha – jõulupoisid, pillimees, sõbrad ja sugulased; töökeeld
28.–30. dets, pühadevahe – sõbrad ja sugulased; tantsu, külas- ja kooskäimiste aeg
31. dets, vana-aastaõhtu – näärisokk, karu jpt saatjatega, pillimees
1. jaanuar, näärid – uueaastapoisid, näärisokk, -karu, -hani jt saatjatega, pillimees; töökeeld
6. jaan, kolmekuningapäev – kurg, kuulu, kukk jpt



Saaremaa on saarte maa. Igal “saarel” on pisut omamoodi tegu ning nägu. Nii on ka saaremaine kalendrikombestik olnud ajast aega piirkonniti mõnevõrra erinev. 

Kõige vabam on hingedeajaga seonduv – ei ole üleüldiselt paigas ei hingeõhtute aeg ega ka tegevused. Toomapäevased toimetused on piirkonniti lausa risti vastupidised. Samuti käivad eri kantides pisut erinäolised õnnetoojad – linnuks või loomaks maskeeritud külalised. Sügistalviste külaliste mitmekesisus on üle Saaremaa olnud muljetavaldav. 

Meil jääb üle vaid kadestada muististe külade seltsielu!


Eestlaste kalendrikombestiku kohta lisamaterjalide leidmiseks vaata postitust “Kust lisa leida?”.

Varsti saad saaremaisest santimiskombestikust lähemalt lugeda postitusest “Sandid ning õnnetoojad Saaremaal”. Ilmub õige pea!

Siit leiad Tammeougu Mari loo “Kultuurikildude tagasiõmblemisest”


Saaremaiste santide ja õnnetoojate uurimist toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Folkloorinõukogu ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.

Fotod Tammeougu Mari ja Pääsu ning Mikk Mutso.

Fototöötlus Tammeougu Mari.

Keelekorrektuur Vesikonna Katrina.

Suur aitäh, Mall ja Reet Hiiemäe!

Kipaku Virve

Terit sörulased ning muidu saarlased!

Mineva loupa tormas meitel sii Sörves nönda’t es ole mitte aru säädust peel.
Seleks aaks kut meite riborterid Sörvemaa väravasse – Salme külase – joudsid, puhus tuul juba sia püsti. Tammeougu Mari ning Oliver katsusid, et tiidsast Kipaku eluse varju ala said ning tegid endid Virvega tuttavaks. Vööti söömarenni ääres istend ning Virve jutustas vöörastel entsest elust sii Salme jöö kaldal.

Kipaku Virve ja Tammeougu Mari, Foto: Tammeougu Oliver
Raadiumisaade 26.02.20

Kui vanapagan sii sedad Salme jöge kaevas ning siis mesilaste kääst kangest minema jooskes, siis tallas see vanapoiss süvad jäljed pehme jöökalda sisse. Iga jäljeougu sisse tuli aga allik. Just sellestsammast vanapagana tallutud alligu soonest saavad ulk inimessi omal kena puhta joomavee tänase päävani.

Alliguvesi, Foto: Tammeougu Oliver

Salme jögi mis nendest jälje-alligutest omal muudkut vett juure saab, on ampsest aast kalameestel kena püiukoht old. Niidsel aal püitasse änamast landiga, aga entsel aal söideti lodjaga mööda jöge ning lasti mörrad öige kuha peel sisse!

Võrgu kork peremärgi, aastaarvu 1915 ja initsiaalidega JK
Vörgukork, foto: SPS

Kipaku elumaja pole mitte teeb mis vana oone – see sai söja aegas uuuest üles ehitud ning sihandsest materjaalist mis umbest käde önnestus saaja. Virve, kis see-aeg souke kooliaraline tüdruk oli, oli muidud vanaisal töös abis.

Souksid muistise moega elamissi on Salme küla vahel näha teissigid. Umbest kodi sii sovoosiaegsete majade vahel rinki ning pia silmad lahti! Siis nääd ähk muistissi ouekambrid, loutasid ning madalid rannarahva elusid ko! Katsu siis ikke viisakasti vaata, see pole sii ju miskid muusjum vöi midad – igas pool on killegite kodu ning elamine sihes!

Kui meite riborterid jälle Kipaku ouebeele said oli ilm veel tüki püssimaks läind. Tuul ning meri kohisesid üheteise vöitu, vihma sadas umbest egast suuunast. Allik muutkut sirises tasageisti ning soon viis kenad magust vett jöö poole. Justkut poleksked midad teisiti kui umbest ega päe. Küla vahel olid seleks aaks juba liiklusmärgid ülegil maas ning mettsas, maa-p aka rääkimageed.

Tormikahjud Salmel, foto: SPS

Niid on tuul jälle ee vaibund ning. Meitel kena minna mere ääre vaatma’t onts midad aakriku randa aand vöi ähk on tuhlipöldu vädamiseks kenad muda tuld!

Souksed luud ning uudised tulad täna meite mönusalt Sörvemaalt.

Sörvekeeltsid uudissi tegid seltsis Tammeougu Mari, Oliver ning Triin. Saate leikas kogu Tammeniidi Margus. Suur attäh Kipaku Virve!

Kenad terist teitele!

Ööpail – vöö

Kirivööd peetakse tänapäevalgi pisut maagiliseks esemeks. Rohket kaitsevõimet kannab juba ainuüksi punane lõng (millega sõrulased ümbritsesid ka vammuse- ja porstikaelused ning käeavad). Kindlasti tõrjuvad kolle ka peened kirjad ja mustrikordused. Kirju võib ühelt vanalt vöölt sagedasti leida kaks-kolm. 

Mõnikord koguni viis!

Kiriöökiri

Jämaja kihelkonna vanemad, umbes 19. sajandi teise pooleni kantud vööd on põhiliselt punasetoonilised. Taustalõngad on enamasti puuvillased, ehkki vanemat tüüpi vööd võivad olla ka linase lõimega. 

Vanemate vööde lõim on pea alati hallikassinisest lõngast. Serva eraldamas muust kollased jooned, servakirjaks mustast lõngast kahepoolemeetrine H:H:H:

Mida aeg edasi, seda sagedamini näeb vöökirjades praegusele Jämaja kihelkonnale omaseid lõigatud nurkadega rombe. Sarnastega kaunistati ka Jämaja naisemütse. Taustalõngaks neil vöödel mõnikord veel valge pleegitatud linane, enamasti aga juba puuvillane.

Sunnismaisusest vabanemise aegas

sai valitsema idee, et vöö tuleb kududa kindlasti valgest puuvillasest lõngast. Samas suunas edasi arenedes jõuti 20. sajandi teiseks kümnendiks villaste vöökirjade pea täieliku taandumiseni.

Tänapäevane tagasõrulaste kirivöö on praktiliselt üleni valge, kitsaste ereroheliste, kollaste ning rodamiinroosade kriipsukestega. Need vööd on enamasti ka võrdlemisi lühikesed, ulatudes vaid   korra-poolteist ümber kere. Sagedasti kinnitatakse uued silmatorkavalt lühikesed vööd hoopis haagi või vedrunöölaga.

Lisaks mustritele ja värvitoonidele muutus ka öövörumise kõrgus. Esiti tänapäevasest mõnevõrra kõrgemale seotud vöö on aja jooksul nihkunud aina kõrgemale. Uuemat tüüpi Jämaja riiete juurde võrutakse vööpael juba päris rinna alla. Rinnahoidja-eelsel ajal sidusid suuretissilised oma vöö teinekord kogunisti rinna peale. 

Tänapäevased vöökandjad on oma vööd hakkanud jälle pisut madalamale köitma, ent tavapärasest tüki kõrgemal on see igal juhul.

Töö-vöö

Kui kirikuube kanti tööriidena, siis vähemasti ilmasõja eel vööd enam peale ei tõmmatudki. Tööpõll seoti vajadusel kuue peale tavapärasele kõrgusele. Mitte rinna alla, nagu Jämaja vöö jaoks ette nähtud asukoha järgi võiks arvata. 

Muistisel ajal, kui Sõrve kuued veel pisut lühemad ja lihtsamad olid, kanti peenekirjalist tumedamatoonilist vööd ilmselt ka igapäevaselt. Vast lapsed ehk jäeti vöövabaks. 

Need ei jaksa ju nii pikalt paigalgi püsida, et ööpaila korralikult ümber võruda jõuaks!




aegas umbes sel ajal, aegu
kiri muster; ka kirju, värviline
kiriöö – kirivöö, kirivöötehnikas kootud vöö
linune – linane
muistine ammune, vana-aegne
tarist tarvis, vaja
vedrunööl – haaknõel, vedrunõel
öö  – vöö, kirivöö
öökiri – vöömuster, kirivöö muster
ööpail vöö, kirivöö
öövörumine – vöö vööle sidumine, -kerimine


Eks see vööde jagamine uuteks, üleminekulisteks ning vanadeks ole kokkuleppe küsimus. Mitmed vööd on parasjagu nende kolme rühma vahepealsed ja võiks kuuluda nii ühte kui teise.

Jämaja naiste kirivöösid leidub hulgaliselt nii Eestimaa muuseumides kui ka välismaal, näiteks Venemaa Etnograafia muuseumis Peterburis.

Vanemat tüüpi kirivöösid on muuseumides viiekümne ringis: ERM A 290:832, ERM 12492:1, ERM 12492:2, ERM 12494:1, ERM 12494:2, ERM 12494:3, ERM 12504:1, ERM 12504:2, ERM 12504:3, ERM 12504:5, ERM 12510, ERM 12514, ERM 12533, ERM 12551, ERM 12559, ERM 12581:1, ERM A 290:834, ERM A 290:836, ERM A 290:837, ERM A 447:330, ERM A 509:1037, ERM A 509:1161, ERM A 509:1308, ERM A 509:1668, ERM 12478:1, ERM 12478:2, ERM 32, ERM 45, ERM 6063, ERM A 290:1010, ERM A 290:1026, ERM A 290:1045, ERM A 290:826, ERM A 290:831, ERM A 290:880, ERM A 290:886, ERM A 290:893, ERM A 290:894, ERM A 290:896, ERM A 290:898, ERM A 290:899,

neist on leinavööd üheksa : ERM 12504:4, ERM 12581:2, ERM 12581:3, ERM A 288:5, ERM A 316:129, ERM 12479:1, ERM 12479:2, ERM A 290:900, ERM A 565:1432

Üleminekuaja kirivöösid enam kui kakskümmend:  ERM 12489, ERM 12579, ERM 36, ERM 40, ERM 42, ERM 47, ERM 48, ERM 49, ERM 5945, ERM A 290:830,ERM A 290:892, ERM A 509:1053, ERM A 509:1443, ERM A 978:4, ERM 43, ERM 41,

neist on leinavööd seitse: ERM 39, ERM 5946, ERM A 509:1687, ERM A 509:964, SM 378 T 3, ERM 46,  ERM A 290:835.

Uusimat moodi kirivöösid on muuseumides viisteist: ERM 34, ERM 6042, ERM 6069, ERM A 288:6, ERM A 509:1240, ERM A 509:962, SM 396 T 6, SM 9817:4 T, ERM 6073, ERM A 443:71, ERM A 509:1378, SM 10022:10 T, SM 10022:6 T,

neist on kaks leinavööd ERM A 290:902, ERM A 509:1429.

Sarnaseid uusimat tüüpi vöösid leidub ka mitmetes sõrulaste kodudes.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 20152019”, Saaremaa vald ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele!

Sörulaste loomatohter Rauniku Gaili

Ma mötle vahest, et mönes asjas on sörulastel elu ikke tükkis param kut teistel. 

Esiti see, et meite saar on suurema saare küljes kövast kinni – nöndat me äi pea mitte iga korra paadiga söitma kui linna tarist minna vöi midad, Nöndagut teiste pisiste saarte inimesed pidavad. Me saame bussiga ko, ilma rahata peelegid.

Siis, meitel on oma kunningas, olgagid, et mitte terve Sörvemaa pole taa vöimu all, aga sellegid pooolest. 

Meitel on oma keel, sörve keel, ning see on tüki suupärasem ning mugavam rääkida kut ükskid teine keel … souke mönus simajas!

Ning sörulastel on täitsa oma loomatohter. Gaili Tiitma ähk Rauniku Gaili. Sündind sörulane – keis tiiru suure maa peel ära, öppis ammeti selgeks ning – tuli kojuse tagasi. Niid töötab juba aastapäävad Sörvemaal, Salmel, ning patsientisid taal jägub. Olga suured vöi pisised elajaid, kodu vöi metsloomad, linnud ähk kilpkonnad.

Tammeougu Mari ning Oliver keisid Salme vanas vallamajas Gailiga vähe jutustamas.

Attäh ning jöudu tööle Rauniku Gailile ning kenad terist tema patsientidele!


Sörvekeeltsid uudissi tegad seltsis Tammeougu Mari, Pääsu ning Oliver. Saate leikas kogu Tammeniidi Margus.

Kenad terist teitele!

Pöll ning tasu – põll ja lahttasku

Üks kadund komme – tasku kandmine

Lahttasku, mida Ees-Sõrves ning mitmel pool mujalgi Saaremaal kanti mõnikord veel 20. saj alguseski, oli Taga-Sõrves selleks ajaks juba ammugi moest läinud. Ka ühelgi ajaloolisel fotol pole näha Jämaja riides naist taskut kandmas. 

Seega – kui kannad uuema moe järgi tehtud Jämaja riideid ja tahaksid lahttaskut kanda, siis on mõistlikum see ikkagi sahtlisse jätta. Võimalik, et vanemat kirja kuuega on taskut siiski mõnikord kantud. Säämad kätt. Eesti Rahva Muuseumis on mõned Jämaja kihelkonnast kogutud taskud ju hoiul. 

Siiski on mitmed muuseumitaskutest väga tõenäoliselt hoopis moodsamal ajal valmistatud rahvariide-ainelised esemed (nagu näiteks: ERM A 291:240;  AM 20644:3 E 2018) või tükkishoopis Kihelkonna kandist Sõrve sattunud (nagu tõenäoliselt on tasku ERM A 350:14).

Põll

Ega põllegagi palju paremini pole läinud. Kui sõrulaste kuubedesse hakati kuduma laiu valgest poomvildsest lõngast viirgasid, jäi põllekandmine kiirelt tahaplaanile. Ju taheti, et laiad puuvillavalged jutid kaugele ära paistaks. 

Uue ärkamise tegid tagasõrulaste põlled siis, kui rahvariietest sai piirkonna esindusriietus laulupidudel. Nii võib eriti uhkeid põllesid näha Sõrve laulukoori noorte naiste seljas 1933. aastal üldlaulupeol Tallinnas (vaata Andy Kirsi tehtud fotot: SM F 3761:2391 F).

Kallis kink – põllekangas

Tagasõrulaste põlled on tõeliselt uhked. Olgu need õmmeldud kodusest valgest linasest või kallist poekangast.

Enamasti valge või punase põhitooniga põllekangas võib olla nii puuvillane, peenvillane, linane kui ka paks raske siid või suurekirjaline sits. Sitsikangas on pidupuhul punaste kirjadega, linnu-lille vm muster on suhteliselt suur. Ka õhulist linast (kardina)tülli on põlle tegemiseks tarvitatud. Pea alati on tüllpõlle alaserva aetud ka umbes vaksa laiune vooder. 

Põllekangas toodi sagedasti kingiks merede tagant, näiteks Rootsist (loe põlle kirjeldust!).

Kulda ja karda

Põlle ilupaelad õmmeldakse põlle alumisse äärde ning vaksa jagu mööda külgi ülespoole ka. Paelad võivad olla nii punase- kui ka sinisekirjud (leinapõllel), nii siidist kui ka villased. Vahel lisatakse ka karrapaelu ning muud ilu. Mida uhkem põll, seda laiemad paelad. 

Paeltega sama kõrgele ulatub ka serva kaunistav pits. Uuemal ajal võib pits olla enam kui tolli laiune, suuresakilise servaga ning poest ostetud.

Kui pöll on ees, olga midad pees

Üpriski suur ja lai Jämaja põll ulatub puusast puusani ning allääres pea kuueservani. Põlle ülaosa on pisikeste voltidega värvli külge aetud.

Pidulik põll seotakse koos vööga üsna rinna alla, põllepaelad jäävad vöö varju. Põllepaelale õmmeldakse teinekord ka nööp ning aas otstesse, siis on seda lihtne vöö alla seerata.

Põllekandja peab alati midagi ka peas kandma. Vanemat tüüpi Jämaja kuue juurde passib nii sariküll, Sõrve rätik, vanemat kirja tuttmüts kui ka tanu. Uuema moe järgijail on peas tuttmüts või poerätik. 

Põlle kannavad Sõrves nii naised kui meheleminekueas tüdrukud. Abielustaatust näitab siinkandis tanu või säämal õlal kantav mütsitutt.



karva – värvi

midad – midagi

olga olgu

pee, pees pea, peas

poomvildne puuvillane

seerama – sättima, passitama, sobitama

säämal, säämad kätt– paremal

tasu tasku, lahttasku


Sõrve põllesid on Eestimaa muuseumides hoiul lausa üksteist: ERM 5957; ERM A 291:376 ERM A 316:202,  ERM A 358:43; ERM A 468:13; ERM A 509:4460: ERM A 509:4832; SM 377 T 188; SM 379 T 189; SM 380 T 190; SM 2030 T 202.

Lahttaskuid, mille kogumiskohaks on märgitud Jämaja kihelkond, on muuseumides viis, ent nende kandmise kohta Jämaja rahvariiete osana meil andmeid pole: ERM A 291:240; ERM A 350:14; ERM A 447:376; ERM A 509:5158; AM 20644:3 E 2018. Võimalik, et taskukandmise mood kadus enne, kui fotograaf Sõrvemaale jõudis.


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019″, Saaremaa vald ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 


Attäh kõigile osalistele! 

Sukad, sukavarred, sukapailad – sukad, säärised, sukapaelad

Tagasihoidlik toredus

Sõrve naised on ikka punaseid sukki kandnud. Ei ole neis sukkades mustrit ega miskit. Pole taarist. Ergust punasest värvist ja hästi jalasistuvast kujust on kenaduseks küll. Pöiseots kootakse sagedasti valge, nagu Sõrves kombeks. (Siit saad lugeda ka Anseküla sukkade kohta!)

Peale sajandivahetust hakati sukki tegema tükkisoopis mustast lõngast. Hiljem tulid moodi kõiksugu peenemad materjalid. Tänapäeval passib Sõrve kuuega ka poomvildseid või peenvillaseid poesukki ähk sukkpükse tarvitada. Siidised õhukesed sukad talunaise riietuse juurde hästi ei passi. Pealegi – kes mäletab põhikooli füüsikatundi, see teab, et siidi vastu villast hõõrudes saab lihtsasti elektrit teha. 

Päris paljasääri käimist peeti varasemalt naisterahvale sobimatuks. Pealegi, kui rohkem käimist, hõõruvad villased kuueservad jalasääred hellaks. Soovimatut säärepaljastamist aitavad ära hoida vildsed sukavarred.

Sukavarred käivad pöiseta

Et oleks vähem sukanõelumist, kandsidki muisitsed Sõrve naised sukavarsi igal võimalusel. Kõik kodused tööd tehti sukavarte väel. Paljajalu käidi lumeni välja. Talvisel ajal pandi pättide sisse lisaks ka paar (või ka kaks) vildseid kapetaid. Triibulisi ja mustrilisi sokke hakati kuduma siis, kui sukavarte moe juba mööda saamas oli. Selle aegas hakati kapetaid ka villasteks sokkideks nimetama.

Ka kirikus käidi teisekorra sukavartega. Kingad peeti kirguteel olles püus ning pandi alles enne kirikuõuele astumist jalga. Kabelis kingad on mõistagi suvine ja mitte eriti pidulik moe.

Kui sukad kootakse igasugu mustrist vabadena, siis sukavarte sääreotsa kaunistavad auguread ja vitsad. Enne vitsakeerdusid kasvatatakse mõned silmad juurde, et sukavarre alumine äär laiem oleks ja pisut jala peale ulatuks.

Paelasärts

sukapaela_sidumine

Et sukad või sukavarred jalas püsiks, siutakse need põlve alt kirjude sukapaeltega kinni. Ega seal pole mingeid uhkeid lipse-tutte taarist. Põhiline, et sukk püsti püsiks ning sukapael käimise ajal sääre ümbert ei kaoks. Siduda tuleb hoolikalt.

Sukapaelu tehakse mitmel moel. Enamasti kalasabakirja põimitud paelasid, vahel ka pöigeti viirgadega. Teinekord tarvitatakse tükkisoopis tihval kootud sukapaelu. 

Sõrulaste lemmikvärviks on ka siin soe erkpunane. Erksuse lisamiseks põimitakse vahele ka muud karva lõnga – lillat, valget, erkroosat, kollast, rohelist, sinist. Ega nii tühise asja kui naisterahva sukapaela tarvis miskit eraldi värvima hakata. Tarvitatakse seda karva lõnga, mida kodunt umbest lövab.




kabelis kingad – kingad palja jala otsas
kapetad – lihtsad vanamoelised villased sokid
karva – värvi
kirguteel – kirikuteel, teel kirikusse
löidma, lövab – leidma, leiab
moe – komme
muistine ammune, vana-aegne
pöiseots – suka/soki varbaots
püus – peos, käes
selle aegas – sel ajal
siutakse – seotakse
taarist, taaristked – tarvis, tarviski
tarvitatakse kasutatakse, tarvitatakse, pruugitakse
teisekorra – mõnikord
tükkisoopis – hoopistükkis
umbest – täpselt, parajasti, parasjagu


Jämaja kihelkonnast kogutud sukki on muuseumis tallel vaid üks paar, needki musta karva ja võimalik, et hoopistükkis meeste omad (ERM A 509:3305). Seevastu on alles päris mitu paari Anseküla kihelkonnast kogutud punaseid sukki, mis peaks üldjoontes Jämaja vanemate sukkade sarnased olema: ERM 5981; ERM A291:350; ERM A509:3173; ERM A265:16.

Sõrve sukavarsi on Eesti muuseumides hoiul vaid üks paar ERM A 490:147, vähemalt ühed punased sukavarred on alles ka erakogus. Venemaa Etnograafiamuuseumist leiab samuti ühe paari punaseid sukavarsi Torgust. 

Sõrve sukapaelu leiab Eestimaa muuseumidest seitse, Venemaa Etnograafiamuuseumis on hoiul veel vähemalt 4 paari tagasõrulaste sukapaelu. Kahjuks pole teada, millised sukapaelad kuulusid naistele, millised meestele: ERM 12443; ERM 12455; ERM 12474; ERM A 290:1063; ERM A 290:1064; ERM A 490:148; ERM A 291:374. 


Projekti “Jämaja naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 20152019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. 

Attäh kõigile osalistele!