Üsna lühikese ja laia jöki alaserv on kaunikaareline. Eest ning tagant pikem, külgedelt napilt vööni.
Käised on õlgade juurest laiad ning puhvis. Jökivarrukas ise on lühikesevõitu. Tikitud käiste trümbiots ulatab jöki üsna kitsast varrukasuust parasjagu välja.
Kaelaauk seevastu on üpris väike. Paistma jäävad vaid särgi püstkrae ja ehk ka kõige ülemine sõlg. Kui sedagi.
Viss asi
Jökile õmmeldakse alati ka vutter. Sedasi peab kampsun kenasti tuult ning on kevadel-sügisel mõnus üle võtta. Aplikatsioonid õmmeldakse jökile külge läbi voodri. Käsitsi. Sedasi saab vuttertiheli läbi tepitud ning jökk püsib kenasti trois.
Suisel ajal võib omale ka heledast sitsist jöki õmmelda. Sitsijökile tehakse samuti vooder. Sõrulane ei hakka mingi liru riide peale asja-värki raidama!
Uue jökiga käiakse kodunt väljas. Vana kulund jökigaaitab kodus ka talitada.
Uus moe
Jökk on uuema moe järele tehtud asi. Nii et jöki juurde põlle ega taskut ei tarvitata. Ka pea passib jökikandjal mütsi või rätita jätta.
Jökiga Sõrve naine saab südamerahus mistahes moodsa soenguga ringi patseerida!
Heledaid sitsijakke on alles kaks: ERM A 490:158; ERM A 490:159, mõlemad Jämaja kihelkonnast.
Fotodelt leiab mitmeid Jämaja kihelkonnast pärit jökikandjaid, mõned eredamad näited on: SM F 3761:2687; ERM Fk 580:13; ERM Fk 580:46.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Aitäh kõigile osalistele!
Kindaid mõistavad Sõrve naised nii kududa kui ka kanda. Sõrve kuue ning vammuse või kasuka juurde kantakse õige mitut sorti kindaid. Näiteks vähese vikli ning randmekirjadega ehitud tumesiniseid sõrmkindaid.
Saaremaised pidulikumad-peenemad kindad kootakse lühikese varrega. Nii kinnaste randmekirjad kui ka trümbiotsatikandid peavad kenasti näha jääma. Ega neid näputöö meistriteoseid alati sooja pärast kantagi!
Korralikud tiheli kootud kindad on ikka väärt kingitus olnud. Sobivad näiteks ämmale, kavalerile, magistritöö juhendajale jpt.
Värtnaveeretamine
Pisut enam kui poolsada aastat tagasi jätsid perenaised vokid maha. Kusagil möödunud sajandi kuuekümnendatel. Oma lammaste villad vahetati villavabrikus lõnga vastu. Olulise erandiga. Kinnaste jaoks kedrati lõnga veel aastakümneid käsitsi.
Omakedratud lõnga on ikka pehmemaks ja soojemaks peetud kui vabriku oma. Kindalõngaks valib perenaine kõige pehmemad ja paremad villad. Pealegi saab sedasi lambavilla hulka ka koera või jänese sooja aluskarva lisada.
Sinivalged kirjad
Sõrve lemmikkindavärvideks on kaua aega olnud tumesinine ja valge.
Koduste kinnaste sisse kootakse ka lambakarva kirju – halli, pruunikat ning peaaegu musta tallevillast lõnga. Väheke värvitakse lõngu taimedega. 19. sajandi teisest poolest alates on sõrulased armastanud eredaid poevärve tarvitada. Säragu need siis ostetud või omatehtud lõngal.
Igal kindakudujal on oma lemmik kindakiri. Juba vanast ajast on sagedasti tarvitatud näiteks aknaruudu- või kalavõrgukirja. Kootakse ka lihtsaid täplikke või putlikke neolõngast kindaid.
Eriti külma ilma puhuks kootakse aasadega kindad. Need näevad välja kui täplikud käpikud, ent seespool on iga täpi juures lõngast aasake. Aasad annavad kindale kõvasti soojapidavust juurde.
Käpused
Kalamehed ning muud sõrulased, kes palju väljas talitavad, kannavad käpuseid. Mõni ütleb ka kätised. Need on sõrmedeta (töö)kindad. Vahel katavad käpused vaid käerandmed. Uhkematel on iga sõrme jaoks pesa ning peened kirjad käeseljal.
Vahel tehakse käpustele ka lapp, mille saab üle sõrmede tõmmata.
Ülepeapaelad
Kui kindad kipuvad kaduma, palistatakse kahe kinda koospidamiseks pael. See jookseb ühest vativarrukast sisse ning teissel jälle välja.
Enamasti on kadumishimulised just laste kindad. Paela põimimine pole ka vanadel keeldut mitte.
Enamasti tehakse kindad kahevärvilised, kirjalõngaks valitakse heledamad. Lemmikvärvideks on lambahall, mitut tooni sinine ja valge. Aknaruudukirjaga ja täplikud kindad pildistas üles Mari 2019.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Anseküla naise vammus on lambahallist tüssist elegantne riie. Uljalt taljesse hoidev lõige. Punase (leinaajal mustaga) üle löödudkantlik kaelaava. Vammuse änna 7–9 sügavat kurdu annavad riidetükile isikupära. Ilupistetega rõhutatud kaarjad seljaõmblused lisavad graatsiat veelgi.
Vammuse alt laialihoidvate hõlmade vahelt paistavad kenasti ära nii põll kui ka taskuserv. Põllekaunistused – pitsid, narmad, siid- ning karrapaelad – õmmeldakse just vammuse allääre mõõdu järele põlle alaossa.
Tüss on tõhus
Vanemal ajal aeti vammus pidulikul puhul pea alati selga. Lõunamaist soojust näeb siin harva ning ega suuri pidusid-pulmi suvel peetudki. Kena ilmaga võtavad tõsised sõrulased loogu või ösuvad vilja, mitte ei karga pidusid pidi.
Noorte inimestega on asjalood muidugi igal ajal pisut teised olnud.
Enamasti kannavad Ees-Sõrve naised vammust ikka vilu ilmaga. Tüss on ju tõhus kangas. Tüssinevammus seisab toanurgas toeta püstigi, kui pisut takka aidata. Pealegi, võimalusel kannab Sõrve emane kahte kuube korraga seljas.
Ei, külma pole Sõrve riideid kandes küll tarist karta mitte!
Rinnarätt
Vammuse ja abu kantliku joonega suur kaelaava jätab rinnale sätitud ehted kenasti näha, ent on külmaga täitsa sobimatu. Seetõttu kantaksegi vammusega alati rinnarätti. Räti eesmised nurgad pistetakse vammuse sisse. Tagumine rätiku nurk hoiti vanemal ajal vammuse sees, uuemal ajal seerataksevammuse peale.
Rinnarätiks sobib nii ruutliklinune Sõrve rätik kui ka peenvillane roosiline poerätik.
Vammus sobib kandmiseks ka suviselt soojal ajal. Tiinat pildistas Liisi 2018.
Vammusega kantakse kindlasti ka rinnarätikut – olgu selleks roosiline peenvillane või ruuduline linane rätik. Tiinat pildistas Liisi, 2018.
Moondamisriidest ülikond Anseküla naiste vammusega – miks ka mitte! Triinu joonistus, 2018.
kantlik – nurgeline, kandiline
kurd – volt, korts
kuub – seelik või kleit
linune – linane
loogu võtma – heina kokku panema
pidusid pidi – mööda pidusidruutlik – ruuduline
seerama – sättima
selga ajama– selga panema
tarist – tarvis
tüss – täisvillane uhutud kodukootud kangas
veerded – kandid
vilja ösuma – teravilja sirbiga lõikama
änd – saba, seelikusaba, tagumine mantliserv
üle löödud – palistatud, kanditud
Anseküla vammuseid on muuseumides alles vähemalt neli: ERM 5970; ERM A 291:357; ERM A 951:123; SM 363 T 181.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts. Aitäh kõigile osalistele!
Kohalike kangrute loodud Sõrve rätikut tunti üle Saaremaa. Peeneruuduline, valgest, punasest, hallikassinisest, mustjast linasest lõngast.
Suhteliselt väike tihedas koes rätt sobib naistele nii pähe kui ka ümber abude võtta. Ruutlik rätt passib ka meestel kaela siduda.
Talveks kootakse kangastelgedel villaseid pakse rätikuid nii peas kui ka ümber õlgade kandmiseks. Juba sadakond aastat on kootud ka peenest valgest lõngast pitsrätikud. Need, peamiselt küll iluasjad, annavad ka päris mõnusasti sooja.
Trükimustrilisi peenvillaseid ning puuvillaseid rätikuid on ajast aega Sõrve naistele toodud kingituseks mere tagant. Hea õnne korral saab neid ka kohalikelt kaupmeestelt. Kena puhta kirjaga ning meelepärast tooni rätiku leidmine on ajamahukas ettevõtmine.
Rätik tirkis pees ning
Nelinurkne rätt murtakse mööda diagonaali enam-vähem pooleks. Väiksem nurk jääb allapoole. Diagonaalserv näo poole. Eesmine äär keeratakse veel tollijagu tagasi.
Nüüd säti räti keskjoon pealaele. Kahekorra pööratud diagonaalserv palistab nägu, räti nurk jääb selja taha. Põskede juurest keera rätiserv tollijagu sissepoole. Nii tekib sinna väike voldike ja pale jääb kenasti räti alt välja.
Rätiotsad seo lõua all ühte või kahte sõlme.
Otsakont tuleb sul juustest puhtaks rookida. Ei tukka ega muid salke ei või räti alt välja piiluda. Kui vaja, võta nall appi! Pearätt peab ilusti sirgelt ja selgelt pähe passima.
Tõenäoliselt tuleb sul rätiku pähesidumist harjutada.
Möuke? Söuke!
Olenevalt ilmast on pearätik poomvildne, vildne või linune. Noortel ja suisel ajal heledam-õhem, väärikatel daamidel ning külmal ajal tumedam-soojem.
Räti värvi ning kirjade valimisel tasub arvestada oma meeleolu. Kui oluliseks pead, siis ka kiriku- ja riigipühasid või ajaloosündmuste tähtpäevi. Muidugi tasub meeles pidada, kelle kingitud üks või teine rätik on!
Naisel on, lapsel võib olla
Pearätti kannavad Sõrve naised vaata’t kogu aeg. Neiud-lapsed mitte ilmtingimata. Laste peakate valitakse eeskätt vajaduse järele.
Rätt seotakse ka Anseküla nolkmütsile peale. See ei püsi muidu ju õieti peaski, kui rohkem liikumist on. Pealegi – tuulega võid mütsiväel ringi koterdades oma kõrvad ära külmetada!
Teisekorra keeratakse roosiline rätt ka lihtsalt niisamati ümber abude. Ilu pärast.
Ümber kere
Suurrätte on Sõrve naised alati armastanud. Suur, soe, ruuduline, kodukootud. Varasemalt valge-lambapruuni ruudulised. Uuemal ajal õige mitut karva ning kirja.
Suurrätt võetakse ka suvel üle käsivarre, kui kaugemale asja on. Ilma võib ju iga kell viluks keerata. Pealegi on rätil kena istuda ja lõunat võtta. Kõva külmaga väljas olles keeratakse villastesse rättidesse nii tittesid, vanainimesi kui ka tuhlikorve.
Omale sobivat rätikut valivat Liisit pildistas Triin, 2018.
Mõnikord võetakse rätik lihtsalt ümber õlgade. Liisit pildistas Triin, 2018
Tuulisema ilmaga seotakse rätik mütsile peale. Tiinat pildistas Liisi, 2018.
Kui ratas on liiga suur, sobib ka raami vahelt sõita. Pääsut pildistas Mari, 2018
Rätikuga Liisit pildistas Mari, 2018.
Töö tegemise ajal seotakse tihti rätik kuklast sõlme. Tuulise ilmaga kõigepealt eest risti ja siis seja tagant sõlme – nii on veel kõige soojem. Aulit ja Liisit Maailmakoristustalgutel Sõrve rannas pildistas Mari, 2018.
Projekti “Anseküla naiste rahvariiete kandmistarkused käeulatusse – eeltööd” toetavad Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogramm “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2015-2019” ja MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
Lugu pättide valmistamisest ja kandmisest Sõrves ja mitmel pool Saaremaal
Entsel aal ning niidsel aal
Uurimistöö: Vesikonna Katrina ja Tammeougu Mari
Projekti eestvedaja: Vesikonna Katirna
Mis pätt?
Tänapäeval teatakse, et kui pätid, siis ikka (ja ainult) muhulaste uhked tikitud pätid. Siiski kanti üsna sarnaseid, mitte küll enamasti nii uhkeid jalavarje, kogu Saaremaal, Hiiumaal ja mõnel pool mandrimaalgi. Pätid, mida mõnel pool ka pasteldeks (Järve k, Ans) või vatukateks (Khk) nimetatakse, on ühed põlised saarlaste jalanõud. Kerged villasest riidest ja enamasti kenasti jala järele istuvad käimad.
Kui mõnel pool Eestimaal kandis talupoeg veel 19. sajandil nahast pastlaid, käisid saarlased juba ammugi kingadega (Kaarma, Voolma 1981). Teinekord isegi töö juures. Koduse jalanõuna ning igasugu keerulistel perioodidel on saarlased endale ajast aega riidest pättisid meisterdanud. Kuldaväärt oskus, mille läbi mitmesuguseid hädaaegu oluliselt mugavamalt üle elatud on.
Praeguseks on ajad juba mõnda aega mugavad ja odavad olnud. Kunagi varem pole saanud omale ka väikseima võimaliku ühe tunni töötasu eest mitu paari (vähekasutatud) jalanõusid osta. Pätivalmistamise kunst on jäänud üsna unustuste hõlma. Kuigi praktiline vajadus pätte valmistada näib olevat kadunud, on väärtushinnangud ometigi muutumas. Pätid kui hädapärased jalanõud on endale haaramas uut ja hoopiski edevamat positsiooni.
Nii materjalid, valmistamise nipid kui ka pättide tarvitamine on pidevas muutuses. Kuni on veel pätikandjaid ja õmblejaid, areneb pätivalmistamise kunst muudkui aga edasi.
Et pättmeister saaks tööle asuda, vajab ta sületäit mitmesugust kraami…
Välistald
Pätitaldade valmistamine on ikka keerukoht olnud ja seetõttu eriti põnev uurimisteema. Peavad ju jalanõude tallad olema vastupidavad, mitte liiga libedad, pidama vett ja olema parasjagu painduvad, ent mitte väga pehmed. Sobilikku materjali on otsitud ja leitud üsna ootamatutest paikadest.
Varasemal ajal õmmeldi riidest tehtud pätitallad takuse, kanepise vm tugeva lõngaga läbi, nii et sinna jäid jämedad nupud. Selline tald oli kena ja tugev. Tallad tõrvati veel teinekord üle ka, et vastupidavust ja veekindlust lisada (Khk, Lonn ja Niit 2002). Taoliste nõelutud taldade õmblemist mäletavad veel nii Helju kui ka Tiiu (Krj, Pha). Saaremaiseid nõelutud taldadega pätte saab veel vaadata Eesti Rahva Muuseumis (Jaani khk, ERM A 611:180).
Üks lemmik-tallamaterjale on ajast aega olnud nahk. Eriti hea olla olnud pargitud paks härja- või lehmanahk. Enne teist maailmasõda sai taolisi, juba valmislõigatud ning õmbluse tarvis serva uuristatud soonega pätitaldu osta ka poest. Nahk olla olnud hirmus paks ning kõva. Arnu jutustas, et tema oli ikka lapsena mõelnud, et ju see piisoninahk oli (Ans).
Tänapäevased pätid tehakse üldiselt samuti nahast tallaga. Olgu selleks siis päris- või vahel ka kunstnahk, paksem või õhem. Libeduse kartjad sätivad tallanaha sametise poole välja. Rohkem vastupidavust vajavatel pättidel jäetakse väljapoole siledam ja pisut mustust taluvam külg. Et õues pättidega üldiselt enam ei käida, pole pätitalla veepidavus ning vastupidavus nii olulised kui varasemal ajal.
Pätitallainnovatsioon
Lepigu Merike tallutas õige mitu paari pätte jõulupaki sisse.
Merike: “Vanaema Akiliina tegi endale igapäiseid pätte talveks. Püsut suuremad, et villased sokid sisse mahtvad, ning tallad olid pöimitud tugevast nöörist, mis umbest nööla taha mahub. Sui käis ainiti paljajalu. Muid jalavarje tal ei ollagi.”
Kui meite maanteedele ilmusid jalgrattad (Eesti ajal), hakati pätitaldu ka vanadest jalgrattakummidest tegema. Pehmed tallad sai sisekummist, tugevad väliskummist. Rattakummidest taldadega oli igavene häda. Märja käes kiskusid need kõveraks ja võisid täitsa vindi sisse võtta. Kuivades läksid jälle sirgemaks tagasi.
Autokummid on muidugi juba tükkis põnevam ja tugevam materjal. Sõjaväe-veoauto sisekumm oli ihaldusväärne ja tõhus tallamaterjal kolhoosiaja algul (1950-ndatel). Ärivaistuga peremehed kauplesidki piirivalvuritelt vanu autokumme pätimaterjaliks. Ühest suure veoauto sisekummist jätkus terve pere pätitaldadeks mitmeks aastaks.
Tõhusaid pätitaldu tehti ka sõiduautode väliskummidest. Priidi teadis selgitada, et pätitalla jaoks hööveldati noaga kummi pealmine sakiline kiht maha. Paras talla paksus oli nii 6-7 mm ringis (Jäm). Sellegipoolest tegi nii mõnigi Taga-Sõrve vanamees omale tugevad kummimustrilise tallaga pätid. Naima teadis rääkida, et poes teised olid siis naernud: “Äi tee, kust nee outud lahti pääsend on? Rattajälgi keik kuhad täis.” (Ans)
Koikla külast pärit Evi teadis lisada, et autokummi tükk aeti leivaahjus kuumaks ja venitati laiemaks. Autokummist tallad võisid olla ligi sõrmepaksused. Need juba läbi ei kulunud. Vahel tehti lausa kümned uued pealsed samale tallale (Krj). Kumm saigi õige kiirelt ete populaarseks pätitallamaterjaliks. Eesti ajal olla lausa laatadel müüdud spetsiaalseid kummitaldu pättide jaoks (Krj).
Alati on pätitaldadeks tarvitatud ka muud sobilikku jääkmaterjali, mida kodust leida on. Näiteks kummi- või nahksaapa sääri, nahaõmblemise jääke, tugevat kangast jne (Jäm, Ans, Krj).
Pealisriie
Pealisriideks tarvitatakse eelistatult tugevat ja paksu täisvillast kangast. Enamasti tumedam kangas: tükk vanast mantlist, kodukootud villane tüss vm. Põlde külast pärit Helju sõnul kasutati vahel ka linast riiet või puldanit. Kui need hambapulbriga veeel valgeks kah teha, saad omal ete-uhked pätid! (Krj)
Kodustel tööpättidel on tähtis tugevus, talvistel soojus, ilupättidel väljanängemine. Muidugi on ajast aega pealisriiet ka igat moodi kaunistatud, näiteks peene villase tikandiga (jajaa, mitte ainult Muhumaal, ehkki sellist tikkimiskultuuri mujalt ei leia!).
“Oh sool on nii uhked pätid tehtud!”.
Ka egapäised pätid võivad kenad olla. Milvi ligi 50 a tagasi tikitud-õmmeldud kodused pätid (Ans).
Vooder
Päti sisevoodriks tarvitatakse enamasti linase kanga jääke, aga ka vanade teksapükste sääri, sitsiriiet jm kodus leiduvat meelepärast kangast. Talla alla pehmenduseks-tugevduseks sätitakse tänapäeval moodsaid sünteetilisi materjale (nt lamineeritud porolooni) või pisut ajatumat villavatiini. Kodustest materjalidest sobib pätitalla pehmenduseks-soojenduseks ka jupike kaaritud lambavilla, kulunud villase soki säär või kampsunihõlm. Vajadusel saab lisada omale meelepärase modernse jalasõbraliku sisetalla või hoopiski villaga lambanahatüki (Ans).
Pättmeistri tööriistad
Kõige olulisem on leida PÄTIPAKK
ehk pätiliist ehk laist. Pätipakk voolitakse sobilikust puuhalust/klotsist, tihti kasepuust. Pätipakke peab kaks olema – oma liist kummagi jala jaoks. Helju teab, et neil kasutati ka üht liistu mõlema jala päti tarvis (Krj), aga Arnu sõnul sedasi õigeid jalanõusid ikka teha ei saanud (Ans).
Pätipakk on üldjoontes jalakujuline puutükk. Vahel oli sellel veel lahtikäiv ülemine osa ehk päti upits. Kui upits paku pealt ära võtta, saab päti mugavasti pakult maha tõmmata (Krj).
Pättide kuldajal oli laiste igas peres terve suur kotitäis. Igat tegu ja mõõtu. Nagu pererahval jalgugi. Laste igapäevases muutumises jalgadele sobilikku pakku alati võtta polnud. Siis vooliti sobiv pätipakk loomapeedist (Krj) või leikest (Ans, Khk).
Kui sul oma jalale sobilikku mõõtu pätipakku pole, tuleb sul see kas ise meisterdada või kusagilt laenata.
Sobiva pätipakuta pole ka pätitegu.
Pildil: Meistritelt kokkulaenatud mitut mõõtu pätipakud ootavad sõrulaste pätitegu.
Tööriistad
Pättmeistri töölaual on järgmised tööriistad:
haamer
naaskel
väikesed naelad
näpitsad
naha- või purjenõel, kõver nahanõel vmt
sõrmkübar, purjekinnas, kummikinnas vm abinõu tallutaja sõrmede kaitseks
tavaline nõel (õmblusmasin)
triikraud
käärid
pliiats, seebikild, marker
Vajad ka tugevat õmblusniiti pealsete ja tamsalõnga, piginööri (pigitatud tamsalõng), kapronniiti või ka lihtsalt jämedat tugevat polüesterniiti talla õmblemiseks. Ja kui lõnga on ikka raske läbi talla tõmmata, võib seda kanfoliga libedamaks muuta (Pha).
Materjal
Pealsete kangakulu on kummalegi jalale umbes A4 suuruses riidetükk ja teine sama suur voodriks. Lisaks õmblusvaruga talla mõõtu tükk tallavoodrit.
Vahetald ehk tallapehmendus: selleks võib olla paar kihti paksemat kangast, tükid vanast kampsunist, vilt, vatiin, kaaritud lambavill vm.
Tald: nahk (nt nahkjakk kasutatud riiete poest), parajat mõõtu tükk kummi (auto või jalgratta sise- või väliskumm), vanad saapasääred vmt materjal. Eriti vanamoeliste pätitaldade läbiõmblemiseks vajad (taku)nööri ja tõrva (ja väga suure silmaga nõela!).
Tallalõike tegemiseks otsi tükk paberit-pappi.
Sätitamine
Leia õiget mõõtu pätipakk, sobivad materjalid ja vajalikud tööriistad. Enne alustamist tee papist oma pätipaku talla mõõtu lõige.
Õmble pealsed jalaava servast pealsevoodriga kokku, lõika jalaava välja. Meie pressisime triikrauaga üle ka, et kenam saaks.
Pane pealsed liistule, säti paika (jalaava serv poole vaksa kaugusele pätininast) ja märgi ära kannaõmbluse asukoht.
Õmble kand pisut kaarjalt kokku (nagu inimese kand ju on), lisa kannatugevduskangas ja tee kannatugevdusõmblus. Varemalt tugevduskangast ei lisatud ja ka -õmblust enamasti ei tehtud (aga nt Järve küla Milvi tegi). Evi ja Helju sõnul (Krj) oli kannalõige nende pättidel sirge, kand ulatus aga mõnevõrra kõrgemale, kui praegu moes on.
Mönespool tugevdatakse päti varbaotsa voodri ja pealisriide vahele pandud lisakangaga (nagu teevad tänapäevased Muhu pätimeistrid), või õmmeldakse tükk tugevat riiet või nahka pätinina pealisriide peale (Krj).
Eriti kenade ja müüginäuliste pättide pealisriide ning voodri vahele võib peale kannaõmbluste tegemist määrida jahukliistrit (keeda veest ja jahust paksemat sorti söust. Enne tarvitamist jahuta maha!). See hoiab pätid vähemalt esialgu kaunikujulistena.
Kõigepealt pisut mõtlemist, mõõtmist ja planeerimist, siis õmblema-pressima-lõikama (pealsete ettevalmistamine).
Omblemine
Nüüd pinguta pätid liistule, löö 4 naelaga kinni ja õmble külge tallavooder. Pealseriide servad lõika paraja varuga ära.
Tallavoodri peale passita vahetallad-pehmendused-soojendused (kasuta tallalõiget) ning tõmba pealsete üle ääre ulatuvad servad risti-rästi talla alt kokku. Sedasi saab ka pealseriide kenasti paika seerata.
Aja pätile tald alla. Olenevalt talla materjalist ja paksusest on võimalusi mitu:
Väga paksud tallad (pargitud härjanahk, väliskumm, kummikusäär vmt). Tald lõigatakse üsna pätipaku talla mõõtu. Arnu õpetuse järgi lõigatakse talla servast umbes 3–5 mm kaugusele soon, mille sisse tehakse paraja vahega naaskliaugud. Tald õmmeldakse tugeva lõngaga päti külge kinni (eelpistega). Talla õmblus jääb sedasi üsna pätitalla alla. Et õmblusniit kohe läbi ei kuluks, ongi õmblus soone sees.
auto väliskummist taldu mõnikord kuumutati ahjus ja venitati laiemaks (Krj);
lõigati terava noaga kummi krobeline osa maha, et tald oleks pehmem ja õhem (Jäm).
Õhemast materjalist tallad (õhuke pargitud nahk, sisekumm vmt). Tald lõigatakse pätipaku tallast ümberringi vähemalt sõrmejagu suurem. Talla serv keeratakse üles ja lüüakse 4 naelaga paku külge kinni. Talla servast 3–5 mm kauguselt õmmeldakse tald päti külge kinni. Õmblemiseks tarvitatakse üleääre- või eelpistet.
Tallanahk tehakse enne pakule naelutamist soojas vees märjaks. Pätitald tuleb alla õmmelda “ühe soojaga”, enne kui nahk ära kuivab. Peale kinniõmblemist tasub lasta nahktallaga pättidel ööpäeva jagu kuivada.
Tallale võib enne pakule naelutamist õmblusmasinaga ~4 mm kaugusele servast nõelaaugud sisse ajada. Pärast on hea kerge talda kinni õmmelda!
Õhukummist pätitallad õmmeldi sageli kinni üleäärepistega. See pidas paremini kulumisele vastu.
Eelpistega õmmeldud taldu peetakse meile teadmata põhjustel ilusamateks.
Nüüd õmbled pealsed talla külge, lisad soojenduse-pehmenduse ja õmbled pealse servad risti-rästi talla alt kokku.
Teinekord lisati (laste)pätile paremaks jalaspüsimiseks ka pael, mis jooksis pahkluu juurest üle jala ja kinnitati küljel nööbiga. Vahel jäeti pätile jala peale ulatuvad ja omavahel kinnitatavad “kõrvad” (Helju sõnul tehti lastele kõrvadega pätid, „et nad paremini kuuleksid“; Krj). Kõrvadega pättide tegemine vajab pisukest pealselõike kohendamist.
Et tallutamine nõuab hästi tugevaid sõrmi, õmblesid paljudes peredes pättidele taldu alla just papad. Eks saare mehed olid ka purjenõelaga õmblemises üsna vilunud!
Nahktaldadade serva saab nahanõelaga õmblusmasinaga augurea torkida. Paraja vahega auke pidi on talda kerge päti külge õmmelda.
Pätiilu
Kui inimene juba miskit meisterdab (ja tal väga kiire pole), siis varem või hiljem hakkab ilu sündima. Nii ei suutnud ka saarlased-sõrulased mittepealt vaadata, kuidas kena tükk villast kangast lihtsaks pätiks saab. Ja tikkisid ka sõrulased oma pidupättidele roose nagu meile teada-tuntud muhulased-pätimeistridki. Ka meestepättidele tikiti teinekord ätseid või roose peale (Krj).
Maimu teadis rääkida, et pisikeste tüdrukute pätte kaunistati vahel ka lehvide või villasest lõngast tuttidega (Ans). Koovi külast pärit Eevi mäletamise järgi olid paljudel koolilastelgi tutid päti ninadel. Muidu tehti laste pätid just samasugused kui suurte omadki.
Ida-Saaremaal ja Kihelkonnal õmmeldi pätipealsetele ka kante, Sõrves jälle tikiti ilupisteid servadesse. Ella teab, et servadele ka heegeldati kaunistusi (Khk).
Võimalike lisanduste loetelu ei ole kaugeltki lõplik ja on usutavasti ka tänapäeva pättmeistri jaoks inspireeriv!
Selliseid uhked tikitud pätte on ikka tehtud silma rõõmuks. Selle päti tikkis ja tallutas Milvi Järve külast aastat nelikümmend tagasi (Ans).
Talvised pätid
Soojemaid talvejalanõusid kui villase soki külge õmmeldud pätid, ei osanud lapsed omal’ veel 1950. aastate lõpulgi tahta. Peaasi, et ilm sulaks ei läinud, muidu olid kohe varbad vees. Samas polnud ka sest suuremat häda. “Vesi-sisse-vesi-välja tüüpi” villasest materjalist jalanõudes muutuvad ringilippavad jalad ka korraks jäävette sulpsatamise järel kiiresti soojaks
Mõnel pool vatukateks nimetatud talvised pätid tehakse tavalisest paksust villasest sokist. Arnu mäletamist mööda uhuti sokk veel pisut läbi kah, et ikka paksem ja tihedam oleks (Ans). Sokk tõmmatakse pätiliistule, pätt otsa. Siis õmmeldakse pätiserv tihedasti soki külge ja valmis need kerged soojad talvised jalavarjud ongi
Sulailmaga on õues ringi liikuvad lapsed võimalusel pea alati kummikuid või paljaid jalgu eelistanud.
Mõnel pool nimetati vatukateks hoopiski karvase voodriga lambanahast õmmeldud kergeid koduseid saapasarnaseid jalavarje (Ans) või ka lihtsalt pätte endid (Khk).
Pättide parandamisest
Kui pätid katki läksid, parandati neid tamsalõnga, takunööri, linase lõnga, kapronnööri või muu käepärasega. Vajadusel ka paigati riidega. Väga pikalt need igapäevasel õues käimisel sellegipoolest vastu ei pidanud: 3-4 kuud. Need ete muistised nõelutud-tõrvatud taldadega pätid olnud aga tööst valjud jalanõud ja pidanud lausa aastapäevad vastu (Khk, Lonn, Niit 2002)
Milvi jutustas, kuidas nad ikka peale kooli pättidega jää peal liugu lasid. Kui seepeale tallaõmblused lahti kärisesid, siis pätitallad “rippusid kut koera keeled”. Nii tuli mitmel korral tulla koju täis teadmist, et nüüd saab küll riidlemist… (Ans).
Ida-Saaremaised kantidega pätid. Ilmselt kodused jalnõud on varbaotsast tõhusalt paigatud.
Jalanõud, JÖM 36:4 E; Jööri Küla Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2519730
Kes pätiga käib? Kus pätiga käib?
Pättjalad
Kõige usinamad pätikandjad on alati olnud lapsed. Kasvab ju nende jalg hirmuäratavas tempos ja mingit põhjalikumat jalavarju meisterdada polegi suuremat mõtet. Toapõrandad on enamasti ikka külmad olnud ja kes neid villaseid sokke paigata jõuab.
Nii kandsidki lapsed pätte paljudes kodudes ja vähemasti suvistel koduõuedel veel 1970-ndatel aastatelgi. Tubase jalanõuna kauemgi. Tallutatud villaseid sokke aga tänase päevani välja.
Hädaaja jalanõu
Pätikandmine pole varasemal ajal Saaremaal teab mis eriline uhkuse asi olnud. Kui jalanõud tarvis ja kinga-saabast polnud võtta, tehtigi omale jalavarjud esivanemate õpetuse järgi ise. Pätid olid lihtsalt kõige odavamad ja sisuliselt jääkidest valmistatavad jalavarjud. Võib arvata, et selliste omadustega jalanõud just kandja staatust ei tõsta.
Eesti aja lõpu poole oli pätikandmine õigupoolest juba üsna moest läinud. Pätikandjaks vaid vaesem rahvas ning mudilased. Koolipiltidel ollakse kingades-saabastes, paljajalu või hoitakse jalad hoolsalt seeliku varjus (!). Olustikufotodel niisamuti. Küllap olekski pätivalmistamine sel ajal päris ära unustatud, kui poleks tulnud suurt sõda ning sellele järgnenud kümme-viisteist aastat häda ja viletsust.
Kolhoosiaegsed olud tõid pätivalmistamise mitmes peres jälle igapäevaseks nähtuseks. Pättidega käidi suvel ja vatukatega talvel. Vaid kõige märjema aja jaoks katsuti ka siis kummisaapad hankida. Villaste sokkidega pättidest räägiti kui kõige soojematest talvejalanõudest veel aastakümneid hiljemgi. Omal varbad kummikuis või nahksaapais külmetamas.
Nii ongi päris mitme sõrulase-saarlase jaoks pätivalmistamine tänase päevani teada oskus, olgugi et enam mitte igapäevaselt tarvitusel.
Vahetusjalanõu
Komme koolis jalanõusid vahetada polegi kuigi ammune. Oleneb muidugi koolist, aga millalgi 1950-ndate aastate lõpupoole see komme tekkis. Koolide esikutesse-riidehoidudesse ilmusid pätikastid, pätiboksid, pätiriiulid-sahtlid või mistahes muunimelised õuepättide hoidmise paigad. Ega need (enamasti) märjad õue-jalanõud seal kütteta ruumis kortsus koos ära kuivanud, aga vähemasti said lapsed-noored päeval kuivades sisepättides ringi kõndida
Olgu koolis, tööl või teatris kandmiseks – vahetusjalanõuna on pätid tarvitusel olnud tänase päevani.
Timmi Helle uued pätid, mis said muuhulgas tehtud ka “edevuse pärast”.
Helle: “Viiendas klassis olid mul koolis vahetusjalatsiteks pätid. Kust need sain, ei mäleta. Keegi kinkis või mis. Kandsin neid kaasa oma algklassides õmmeldud sussikotis, millele küllaltki algaja käega lumememme aplikatsioon peale tikitud. Nende kahe asja kooslus rõõmustas mind ja leidsin, et ma olen kihvt, kuna erinen teistest.”
Uhkuse asi
Rikkalikult kaunistatud pätid on ikka kallis kingitus ja uhkuse asi olnud. Nii on roositud pätid asendanud ka Sõrves pidulikke kingi nii hädaaegadel kui ka parematel päevadel. On ju peen näputöö igal ajal hinnalisem kui mistahes vabrikuking!
Tänapäeval vast enamgi kui kunagi varem!
Tänapäev ja pätitamine
Upstani Maie proovib omavalmistatud pätte jalga.
Maie: “Mulle meeldis omandada kogemusi, kuidas vana aja meistrid kodustes tingimustes perele jalanõusid valmistasid.
Minu pätid on ainulaadsed ja täpselt niimodi tehtud, nagu mina soovisin.”
Põhjus omavalmistatud pättides ringisilkamiseks on ajast aega olnud üsna ühene – karjuv vajadus jalanõude järele. Tänapäevased põhjused ise endale pätte tallutada on tunduvalt mitmekesisemad. Kui uurisime, miks otsustasid Sõrve naised 2018. a lõpul toimunud kursusel omale ise pätid valmistada, saime üsna üheselt vastuseks:
“Olin juba ammu tahtnud osata endale ja perele pätte teha.”
Põhjuseid oli seinast seina. Enese proovilepanekust ja esivanemate oskuste elushoidmisest alustades ning lõpetades vajadusest keskkonnasõbralike jalanõude järele. On ju pätid valmistatud pea täies mahus jääkidest ning taaskasutusmaterjalist.
Paljudel olid meeles ilusad mälestused noorpõlves kantud ema valmistatud pättidest. Hinges tiksumas kibe kahjutunne, et tookord ei taibatud emalt pätivalmistamise kunsti õppida. Kursusel osalenute arvates polnud vähem tähtsad ka valminud jalanõude meelepärane välimus, kergus, soojus ja mugavus, naturaalne hingav materjal ja kaasaskandmise sobivus.
Tammeniidi Elve esimest omavalmistatud pätti pakult maha võtmas.
Elve: “Pätitegu oli põnev, minu jaoks uue, kuid veel minu lapsepõlves tavalise käsitööoskuse omandamise kogemus. Vähe oluline ei ole minu jaoks ka traditsioonilise käsitööoskuse elluäratamine. Ka minu ema valmistas pätte kogu perele. Olen neid ise lapsepõlves igapäevase jalatsina kandnud.”
Minule teeb suurimat rõõmu see, et ma ei pea enam lõputult villaseid sokke nõeluma, samas on varbad mu töölaua all lõpuks ometi soojas
Ma lihtsalt armastan oma pätte kanda!
Põlised pättjalad
Arnu; Kaimri k, Anseküla khk (Ans)
Eevi; Koovi k, Anseküla khk (Ans)
Ella; Kihelkonna k, Kihelkonna khk (Kih)
Evi; Ratla k, Karja khk (Krj)
Helju; Kihelkonna k, Kihelkonna khk (Kih)
Helju; Ratla k, Karja khk (Krj)
Luule; Iide k, Jämaja khk (Jäm)
Maimu; Anseküla k, Anseküla khk (Ans)
Milvi; Järve k, Anseküla khk (Ans)
Naima; Suurna k, Anseküla khk (Ans)
Peeter; Iide k, Jämaja khk (Jäm)
Priidi; Kaunispe k, Jämaja khk (Jäm)
Tiiu; pärit Kiritu külast, Püha khk (Pha)
Urve; Anseküla k, Anseküla khk (Ans)
Ulve; Rahuste k, Jämaja khk (Jäm)
Ulve; Rahuste k, Jämaja khk (Jäm)
Virve; Maanteküla k, Jämaja khk (Jäm)
Suur aitäh, et meite uurimistööle lahkesti kaasa aitasite!
Lugemist pättidest ja pätikandmisest
Anu Kabur; “Meite Muhu pätitegu” 2012. Sellest raamatust leiad täieliku tänapäevase pätivalmistamise juhendi ja ülevaate muhulaste pättidest läbi aegade.
Varje Lonn, Ellen Niit; “Eesti murded VII. Saarte murde tekstid” Tallinn 2002 lk 219-220. Oma mõnusas Kihelkonna kandi murdes on Marie Riis jutustanud muistisest pättide valmistamisest (foneetilises transkriptsioonis).
Meil siin Sõrvemaal käib karjakaupa külalisi. Kontserdil, lohega surfamas, ujumas, matkamas, Sääre tipus Kuramaad vaatamas, sõpradel-sugulastel külas, esivanemate õuedel.
Ütle “pöder söi vöid”!
Mõnikord pöördutakse Sörvemaa Pärimuse Seltsi poole palvega demonstreerida meie oma pärimuskultuuri. Oh näidake meile seda sõrulaste keelt ja kõnet, toitu, riietust, muusikat ja muinasjuttu! Kaugelttulnu jaoks põneva isioma kultuuri olemasolust sõrulased ise sageli ei teagi, nagu “Sörulase aabitsa” kokkupanemisel selgus.
Ei tea ega mõista õieti kallikski pidada.
Ei oska teistele näidata ega omale hoida.
Sõrulaste salavara
Lokaalsed kultuurikillud on kõikjal maailmas kadumisohus. Tänu tehnoloogia saavutustele märatseb igal pool üleilmastumine. Pea igas elusfääris pooljumalana käituv äriloogika nõuab odavust, kiirust, lihtsust, pealiskaudsust.
Kuidas peakski suutma sõrve sajaviiekümne aasta tagune regilaul oma monotoonsuses ületada massimeedia särina?
Esivanemailt päranduseks saadud isioma kultuur ei ole enam ammugi küllalt kiire/odav/mugav/in ning ei kõlba ei kohalikule ega turistile. Ega ju?
Turvaline turistileti värk on seevastu paslik kõigile. Peotäis vaatamisväärset, üles tuunitudkoht või sündmus, on must be. Isegi giid või korraldaja ei tea alati, et miks. Kas see paik või päev on kunagigi meie endi jaoks eriline olnud? Kas “müüdav lugu” on üldse (aja)looga lugu?
Ah – mis vahet – peaasi, et ostetakse!
Rohkem rohmakaid kampsuneid, rohkem rahvatantsu – ikka seda va “eesti” oma! Puulusikad, pildiga tassid või matrjoškad võiks kah olla. Ja kiviaiad! Kõrged, loodi ja nööriga paika aetud! Mõni odav SPA … ja kindlasti muru! Tollikõrgune ja õieteta!
Kui veedame suve turistidele kaerajaani tantsides ja odavaid Uus-Meremaa lõngast kampsikuid kokku vuristades arvame varsti, et see ongi see meie isioma kultuur. Sügiseks võibolla juba ongi. Enne kui arugi saame, hakkame neid ärikõlbulikke “lugusid” ise kah uskuma.
Et mistahes kultuur (või vaid killuke kultuuri) saaks püsida, tuleb seda põhjalikult tunda, igapäevaselt rakendada, nii järel- kui juurdetulijaile edasi anda ning järjekindlalt edasi arendada. Loe lähemalt postitusest “Kultuurikildude tagasiõmblemisest”
Unistus
Kui ühel hommikul sõrulastena märkame selle isioma kultuuri väärtust, vot siis...kanname oma kurdus kuube uhkuse ja kollaste tennistega. Laseme restoranis tuhlist-notti hõbetaldrikul serveerida. Koolilapsed räpivad riigitelevisioonis selges sõrve keeles ja teevad presidendile omaõmmeldud pättides kraapsu. Ja veel kaks miljonit ägedat asja.
Sel päeval saame seda isioma’t uhkusega ka süvenemishuvilisele külalisele näidata.
Siis ei lepi keegi enam odava “turistivärgiga”. Sõrve lammaste seljast pärit lõng kedratakse kohalikus villaveskis ja kootakse peenekirjaliseks kindaks või kampsuniks. Sel päeval saab meister töösse süveneda ja sellegi poolest oma teenitust elada.
Koitku see hommik vaid küllalt varsti. Kuni meil veel on seda isiomat. Ilma et peaksime hauapanuste järgi oma kultuurijäänuseid rekonstrueerima.
Isioma asi
Päris asi on hirmus kallis. Püsiv. Jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik. Tehtud justkui iseendale. Õigupoolest – kõigepealt teemegi täpselt samasuguseid päris asju enda jaoks. Samu pätte, kuubesid ja notti. Lugusid ja laule. Ka neid laulame esiti endile ja oma lastele.
Sel päeval võime rahuliku südamega jääda ka uusi, mõnikord justnimelt külalistele loodudki lugusid uskuma.
Vaid väärtustatud isioma kultuur saab püsida.
See ongi meie kõigi salavara.
Artikkel ilmus detsembris 2018 ajakirjas “Mo Saaremaa”. Avaldame väheke korrigeeritud teksti Visit Saaremaa loal.
